Kasvav poolkuu, järgmisel korral kasvav kibuskuu.
Endiselt Veronas 8 ja pool aastat hiljem, kell jätkuvalt öösel. Kella nelja paiku.
Hugo on väheke mures, et paari tunni pärast läheb valgeks.
Mida teha? Sulanduda nokastanud seltskondadesse ja koguda infot.
Leiame 3 tütarlast, kes ajavad mingit asja. Tundub, et on prostituudid, aga tuleb välja, et ei ole. Vb on kellekski kehastunud aadlikud. Nad mängivad üle. Lõhn ütleb, et mitte eriti prostituudid.
Trebonius lobiseb, mis maailmas juhtus 8a tagasi. Suurim muutus valitsuses. Saame teada: 7-7,5 aastat tagasi Licinide perekond kõrvaldati võimu juurest. Toimus isegi verevalamisi. Mingi suurem jama oli, midagi tuli avalikuks. Liciine jäi ka kadunuks. Surnuaia kohta uurib Trebonius. Vanasti käis ikka surnuaial elu ka öösiti, sest seal oli mingi valve. Nüüd on oma olulisuse kaotanud. Amfiteatris käisid vaatemängud alla. Tsirkusega on kõik hästi, hobuste võiduajamine ikka ka ok, aga võitlusmängud on nõrgad. Sõnalavastused on ikka head. Igal pool ei ole nii. Nt Veneetsias on gladiaatoritega kõik ok. Milaanos on ka ikaldus. Rooma, Lõuna-Itaalia, seal ei toimu midagi. Resonants on kohaliku keskkonna vastu. Ei sobitu kohaliku resonantsiga.
Sõjast ei tea nad midagi. Sõdurite palgad on väiksemad kui vanasti.
Kas 7-8 a tagasi on olnud ikaldus? Täpselt ei tea, aga mingi aeg tagasi Sküütiast ja karu persest rändas jube palju metsloomi siiapoole rännanud, isegi vist inimesi olid hundid ära söönud. Neile korraldati klaperjaht.
Mõned talved tuli lumi jube varakult maha – külmad, paksu lumega talved, ei pääsenud liikuma.
Kõige jutukama nimi on Lavinia Secunda Julia. Trebonius küsib ühe vampiirilordi kohta – et tema vanaisa tundis. Aga ei, juba ammu surnud. ja vat vanasti oli nii, et esivanemaid ikka austati, aga nüüd on ainult Kristus jne.
Paaritumise mõte käib läbi. Võibolla peaks tegema väikseid libahunte.
Meie oleme rändlaulikud, aga me kõik oleme külmetanud. See ajab kangesti jooma. Sellepärast me ka uurime lugusid, et nendest laule luua.
Hugo sikutab Treboniuse kõrvale ja ütleb, et need ei ole üldse kohalikud. Dialekt on vale. Ei saagi aru, kust need tüübid pärit on. Mitte Verona ega Milaano. Agendid, kes korjavad infot?
Tehakse kähkukas ära ja lähme.
Hugo ei soovi nendega mingit sidet – liiga ohtlik.
Hugo ütleb, et jätame aktsendi meelde.
Trebonius käib kähku ära, Hugo ja Robinus passivad.
Fuck the future!
Trebonius ei soovi parukaga riskida.
Noorem on parem kui vanem.
Kaome ära, Nekropolisesse, Tuuli aitab.
Margaret püüab oma ravimtaimedega Guddagit teadvusele tuua aga ei õnnestu.
Margaret mõtiskleb läbipaistvuse üle.
Uurime Guddagi resonantsi. On Guddagi resonantsi, raevu ja verejanu resonantsi. Resonants on nõrk.
Lupina vaatab Guddagit tvailaidis – kas ta on seal nähtav, on ta üldse seal. Teda ei olegi tvailaidis.
Vaatame ka läbi gauntleti, seal Guddagit ei paista. Vaime on seal küll. Lupina tunneb neid vaime, kes seal on. Kahte sorti.
Kõrgem sort on unustatud kohtade vaimud. Järgmine sort on luuned. Raevuvaimu ei ole näha.
Trebonius hakkab tegema Lunede kutsumise ritet. Lune tuleb. Üks Lune. Kes näeb välja, nagu tal oleks tuumapohmell. Materialiseerub, pats, kukub maha. On küll üks nendest, keda me teisel pool nägime. Trebonius tilgutab talle pudelist natukene essentsi. Lune saab hea suraka. Uurib, milleks teda kutsuti. Trebonius räägib multist.
Ja, et meid on vaja tunnustada, aga samas on meile vaja teada, mis on juhtunud.
Lune ütleb, et võtku me aga ritta. Lune uurib Guddagit. No kas teil siis gifte ei ole, millega teda materialiseerida.
Kõrvalised isikud sirmi taha.
Suurim gift ja rite level on primal urge level kui ise õppida.
Hind = level.
Kui keegi õpetab, siis võib õpetada ka kõrgema leveli gifte ja ritesid ja neid ritesid ja gifte, mida raamatus ei ole, maksab sama hinna. (nt Luned ja vaimud)
Robinus tahaks õppida teleporteerumist, aga Lune ütleb, et mine ja arene.
MÕELGE VÄLJA, MIS RITESID V GIFTE ÕPPIDA.
Küsime Lunelt, mis on juhtunud libahuntidega ja gauntletiga.
Gauntletiga – iseeneslik paksenemine. Gauntletil on tekkinud teadvus. Oma arvamus, kui paks ta peab olema.
Libahuntidega juhtus: selgus, et osa legendist ei ole tõene, mis puudutab isahunti ja tema surma asjaolusid. Sõna = tegu. Selle legendi muutumise tulemusena tekkis hälve osade ibahuntide ja nende tootemite struktuuris. Tootemid ei suutnud enam oma võimu proitseerida osadele libahuntidele. Need libahuntide suguharud, kellel see tootem alles oli viisid oma püha sõja lõpuni. S.t. pured hävitasid ülejäänud. See ei lõppenud hästi, sest mingit moodi oli side tootemtega tugevam kui nad oleksid tahtnud. Mingil hetkel nad kadusid. Nad on sügaval umbras e KPs. Deep-deep shadow. Nende side kuuga on väga väike. Neil on mingi leping nende tootemitega, mida nad peavad täitma. Forsakeneid on üksikuid veel – kes selle kataklüsmi üle elasid. Kes sattusid siia pärast seda kui osad suguharud asusid oma lepingut täitma. Leping on pikk ja ta ei olnud päris see, mida suguharud alguses arvasid et ta on.
Kes olemas on, need on aja- ja ruumirändurid. Ärganuid on ka, neid on väe, nad on “lost wolves”, mitte ghost. Väga üksikuid on meie ajast. Küsime veskimehe kohta. Teda pole üldse hetkel olemas. Mõned väga vanad kaitsesid ennast nii, et neid hetkel pole üldse olemas. Miskit võiks varrukas olla, aga pole kindel.
Trebonius küsib, ega ta juhuslikult ei tea, kus on Eduard Kelly. Ei ta tea. Aga niipalju kui ta on rääkinud vanast ajast libahuntidega, siis Kellit tõmbab ligi müstilise ostu-müügi potentsiaal.
Mõelda gifte, raite.
Lunelt pidime abi saama Guddagi materialiseerimiseks.
Essentsi võtmine ükskõik kust.
Läbi gauntleti minek ükskõik kus.
Kusonagi? Kas on hävinud?
