Kibuskuu, mis kahaneb.
Hugo kuulab Haisukotti üle. Kus kõik on, mis toimub, mis imed jnejne.
Saame teada, et tüüp tõusis paar kuud tagasi üles, ei olnud kedagi ei olnud midagi. Haisukott meid pelgab, aga Hugo üle on tal ilmselt päris hea meel. Haisukott arvas, et ta on Hugo piimakarja imemas käinud. Et selles on probleem.
Tr uurib oblituse kohta. Oblitus on läinud. Füüsilised käigud linnapoolses otsas on alles, aga sügavat oblitust ei ole – käike lihtsalt ei ole enam.
Mis aastal magama läks? ca 318. Kurk läheb kiiremini kuivaks kui tavaliselt.
Veri tugev – uni pikk.
Mis amet Haisukotil oli enne pikka und? Oli käigukaevaja.
Kes pani torporisse – läks ise.
Kus tema ajal olid lähemad vampiiride kogukonnad? Suuremad Milaneumis, Firenzes ja mujal. Veneetsias… Vee all pole probleemi olla.
Mis on kõige parem oskus? Kaevamine, peitmine, hirmutamine.
Oskab teha kaarte, piitsa kasutada. Piinamist natukene.
Kes olid tema ajal kõige kõvemad oblitusetundjad? Nimetab mitu nime.
Kust maa peale pääseb – kalmistule? Peauksest. Läheme vaatama. H ütleb, et ilmselt on peauks mujale tõstetud. Lähme vaatame mujale. Uurime, kas kõik on kinni pandud.
Vanemad kõik on kinni. Kõige uuem on lahti. Viib meid linna alla, kanalisatsioonikaevu.
Vampiiridest on alles jäänud ainult nipetnäpet. Oblituse varakambrid ka tühjad.
Midagi maagide vastu. Kuulindus. Tuleb 3x verd juua anda – vampiiri verd. Siis on korras.
Lähme vaatame oblituse uksi. Julia Africana on vampiiride Britney Spears.
Palju on maage praegu. Kas maagid said laksu või ei. Hugo mõtleb. Arusaamatu info. Maagid on olemas, aga võnkemuutust ei ole tunda kusagil. Maagid on, aga maagiat ei ole. Hugo tunnetab lähimat maagi.
Side tornidega on läbi lõigatud. Nagu ka side lookustega.
Mida teha?
Tinteose teema – pärli kasutamine. Tegelikult meid kutsuti nende juurde. Kas tahame selle kaudu pakti nurjata?
Kas me tahame maailmakorda muuta?
Hugo räägib juba nagu maailmavalitseja.
Hugo on rahul endaga seal kus ta on.
Ta arvab, et vampiirid on igal pool. Nad tulevad varsti välja. Seega aega ei ole, tuleb kähku kord ja struktuur tagasi tekitada.
Hugo tahab minna Konstantinoopolisse tagasi.
Vist.
Räägime Hugoga, et miks ta tuli meid likvideerima. Selgub, et tuli hoopis Aleksandrosele järele. Ei tahtnud Aleksandrost minema lasta. Tegid tookord maagidega koostööd. Kas maagid võisid auti mängida? Võisid küll.
Et me säilitaksime sideme Hugoga, tuleb kõigil tema verd maitsta. Imelik on see, et see on külm. See ei ole inimese veri.
Ega libahundi veri küll eriti mõnus ei ole. Frenzi kerge tulema.
Hugo pakub postiteenistust välja.
Lepime kokku võlunumbri. Postkastinumber on 32012.
Kõikides suuremates linnades. Milaano, Veneetsia, Rooma, Konstantinoopol, Atheneum, Sparta, Damaskus.
Lepime veel kokku, et ta ei lahku Veronast kolme päeva jooksul.
Hugo ütleb, et ok.
Ta ei tea veel, kuhu ta läheb. Ilmselt Bütsantsi.
Kolme päeva pärast suures nõupidamiste saalis lepime kokkusaamise kokku.
Nosferatu nimi on Sakkarias.
Sosistame Tuulile, et meil on vaja oma orgu saada. Võtame kaasa Aleksandrose ja prometeaanid. Rituaal pöörlemisega, silmad kinni.
Oi, nali ☺
Tuuli ütleb, et tal peab ka rõõmu olema.
Oleme Pleekind Kaarna orus, küla serval, seal, kus kunagi küla serval lahingut pidasime, kus põlenud majad, mis on ikka põlenud.
Oleme inimesed.
Koerad hauguvad.
Lähme liivamehe juurde.
On alles.
Maja on alles.
Purskkaev on alles.
Läbi gauntleti on näha aheldatud tüdrukut.
Resonants – vee reso, kaotusvalu, kurbus. Resonants ei ole muutunud. Läbi gauntleti pilt ei ole ka muutunud.
Vaimudega räägime järgmisel öösel.
Lähme vaatame oma kodukoha üle.
Robinus nuusutab – kõik tundub nagu vanasti.
Jõuame oma maja juurde.
Maja ei ole alles, isegi varemeid ei ole.
Kivi, mille all on rahapada. Kivi on alles.
Kivi majapoolne külg on tahmanud.
Aita pole ka.
Vaatame kas kivi all raha on. On. Paneme kivi tagasi.
Pistame raha kotti. Margaret pistab.
Enerabe lõhn? Kadunud.
Ulsa Kinomedi lõhna ei tunne.
Hakkame koobast välja kaevama. Kaevame. Kaks ja pool tundi.
Kelder on terve. Lookuse ruum on täiesti korras.
Lookus on olemas. aga ta on oluliselt nõrgme kui ta viimati oli.
Läbi lookuse vaatamisel karusid ei näe. Üldse kedagi ei näe.
Margaret läheb läbi lookuse. 3 raundi võtab – nii tihe on.
Org on maha põlenud teisel pool. Tüükad on püsti, oru vaime ei ole. igikestev maja, mis on müüritud inimverega – mehe maja, see on püsti.
Vaime ei ole näha.
M teeb linnuks, tõuseb natukene kõrgemale, näeb, et ära põlenud maastik jätkub järgmistesse orgudesse.
Läheb tammeni. Selgub, et tamm on maha põlenud, tüvi on alles, aga peenem osa on söestunud. Kontrollib, kas tamm on lookus. Lookus on, tugevust ei taju.
Igav liiv ja tühi väli.
M läheb tagasi kodu ahervaremete juurde, läheb õigele poole läbi.
Robinus on kaua nuusutanud. Ei ole enam kellegi lõhna – ei rebast, karu, lõvisid, hunte ega ka libahunte. Ei ka aslusid. Väiksed kiskjad ja loomad on alles. Ei ole ka alles hundivereliste lõhna. Nende inimeste lõhna ei ole. Hundiverelised on kadunud. Küla inimkooslus ei ole väga palju muutunud.
Arutame ja arutame, küla poolt on näha liikumist.
Kõik inimesteks, Robinus laseb kärtsu peeru. Võtame jahirelvad ligi.
Oleme jahimehed.
Täädu võtab lingu.
Inimene, kes läheneb, ei liigu väga kiiresti.
Tuleb mees, kes ei tee midagi. Jalutab rahulikult.
Trebonius ütleb Tuulile, et palun vanale inimesele üks pink. Tuuli võtab pingikujulise loodusliku kivi – kohalik toodang – paksust õhust, Guddag paneb vammuse sellele peale.
Vanamees jõuab lõpuks kohale.
Trebonius ütleb, et poleks pruukinud vaeva näha. Vanamees, et sama siin.
Kuidas jahil läks?
Meie, et hästi, selles mõttes, et oleme olemas, halvasti selles mõttes, et teisi nagu eriti ei ole.
Kirjeldame vanamehele olukorda. Võrdleme pohmelliga, kus midagi eriti viimasest 8 aastast ei mäleta.
Majapidajanna kolis ära ja jättis kirja, mille vanamees pidi edasi andma.
Tuleb meelde soovituskiri, mille mees nagu olevat kunagi tulevikus Enerabele kirjutanud.
Loeme kirja, mis Enerabe jättis.
On 2 kirja, üks adresseeritud meile.
Ütleb, et vabandab, aga kuna asjaolud sellised, et me väga kaua aega kadunud, siis ka temal tuli lahkuda. Tänab koosveedetud aja eest, ütleb, et hoolib meist väga, tahaks meiega kunagi kohtuda, see on kahjuks võimatu. Kuid on üks võimalus, kuidas me saame selle võimalikuks muuta. Seda saame teha ainult meie, tema ei saa seda teha.
Kirjeldab, mida teha.
Selle kirjaga kaasas on teine kiri, see tuleb anda mehele, kes ei tee midagi. Muud ei pea midagi tegema, aga tema võib siis teada, kus ma olen. Siis võib mees, kes ei tee midagi, teada, kus ma olen.
Trebonius annab kirja mehele, kes ei tee midagi.
Tr ütleb, mis meie kirjas oli.
Mees ütleb, et see on üks vana kiri. See on üks soovituskiri. Ta ei mäleta, et ta seda kirjutanud oleks. See on meile tuttav – täpselt sama kiri, nagu me nägime soovituskirjana. Sama tindiga, sama tüüpi kiri. Rebasetädi lõhn on küljes seal.
Küsime mehe käest, kuidas talle on meeldinud muutused – tema pole nagu täheldanud.
Kus on need hundiverelised – läksid kusagile õppima. Mis meie majast sai? Noored jahimehed vist põletasid maha.
Kus praegu jahimehi võiks olla? Veski? Veski ei ole enam hästi leitav.
Kas ei ole meeles mingeid ilmastikunähtusi sellest kaheksa aasta tagusest ajast?
Küsime mehe käest, kus on meie majahoidja.
Meelde tuli, majahoidja ütles, et ta läheb Gerulata linna aednikuks. Linna asukohta mees ei tea. Mees pole vanemaks jäänud. Ega ka meie. Tre uurib, kas ta on kogu aja külas olnud? no mitte päris kogu aeg.
Kas hekk on ka tuksis?
Mehel ei ole resonantsi.
Vanamees hakkab minema, ütleb, õnn kaasa, olge ettevaatlikud, sest varjud on sügavad.
Käime läbi kogu oma oru ja teeme täisinventuuri. Uurime kõik järgi.
Surnuaias enam looust ei ole, pole ka kummitusi. Alles on karumäe lookus, suured mäelookused on alles, aga palju nõrgemad. Enamus lookusi on kadnunud, nõrgad väikesed lookused on kadunud. Kose taga on kadunud.
Pinsolarumi maaalune kelder, rebenenud auk – kadunud. Salajane koobas on alles, aga väga nõrk. Pinsolarum on tühi.
Tuulemäe lookus on alles. Seal on vaimud. Küsime nende käest, mis toimus. Viisid meid ära, tulid tagasi, olid kõvad, aga siis juhtus sääne asi, et siin käisid mingid hundid, meie/teie moodi. Kui nad olid ära käinud, siis käisid nende järel mingisugused mehed ja tegid kõik katki. Mehed olid nagu inimesed. Riides, ilma sõjavarustuseta. Maagid? Eritunnus – varjumaagid. Varjudega enam normaalselt kontakti ei saa. Tuulevaimud on elus ainut sellepärast, et on siinpool ja tõmbavad oma lookusest essentsit. Teisel pool ei ole midagi teha.
Kas nad teavad mingeid vaime kusagil – ei tea, nad ei saa kusagile minna, sest on siia suletud, et essentsit saada.
Lähme veskisse. Tuuli aitab meid lähedusse ja edasi läheme jala. Nii nagu viimati. Sama teed pidi. Veider on see, et seda kohta ei ole. Täädu püüab leida. Ja leiab mingi prao. Satume sinna, kus oli võitlus. Otsime üles ukse.
Täädu vaatab teispoolussse. Seal on kivikõrb ja mäekülg. Enne oli teisel pool veski, nüüd ei ole.
Näeb välja nagu jäätmaa.
Tr võtab kotist välja pärli ja vaatab seda – kas pärli peal on sama tekst, mis enne.