I stseen – kadunud kõhlahtisuse vaimu ei õnnestu leida, kuid jätkuv patrull viib meid kokku veel kummalisemate olenditega
28.03.320
G nopib kasukast kivikilde.
R läheb uurib kitsetükke. Tükid on olnud ikka väga haiged. Selgelt olnud ikka mädane düsenteeria.
Tc: Mis me teeme selle vaimuga? Jälitame või jätkame patrulli.
A: Jälitamine ei ole väga mõttekas tegevus.
Tr: Kellel on Animal Ken? Mõte oleks üks looma kinni püüda ja siia tuua. Et vaimule keha pakkuda. Siis saame riitust kasutada.
Tr: Aga juhul kui meil ei ole paremat ideed, siis patrullime edasi. Põhjendus: lähema päeva jooksul see vaim ei taastu nii palju, et siin hakata katku levima.
A ja Tc: Meil ei ole vahendeid, et teda püüda.
Tr: Kellel on kõva survival? Nuusutame, kus on kõige lähem looma lõhn. Ja siis lähme vaatame, äkki ta on selle looma juures.
Tr kuulatab, teised nuusutavad.
Mitte kaugel siit on mügri.
Teeme huntideks, need, kes veel ei ole.
Liigume mügri poole.
Kui jõuame lähedale, siis üks mügri sooritab jõu ja ilunumbreid, hüppab pool meetrit õhku ja jookseb mööda kaljut minema.
Nuusutame, emane mügri, pole jooksuaega, kaks pesakonda on olnud, ühe siinse oja kaldal oleva ühetaolise taimede söömisest teatud ainete puudus, on tunda hingeõhus, on umbes kolme aastane. Aga on sellele vaatamata hästi söönud ja talve edukalt üle elanud. Ei tunne muid haigusi peale venima jäänud innaaja saabumise.
Tuul on läänest, pigem isegi loodest s.t. puhub meile parajasti näkku, mööda mäekülge alla.
Otsustame edasi patrullida, aga Tr nuusutab, kas tunneb haiguse lõhna. Tuleb sealt, kus me võitlust pidasime.
M kuulatab enne minema hakkamist, spetsiaalselt liikumist. Ei kuule midagi muud peale veevulina ja tuule sahina.
Patrullime edasi. Liigume mööda marsruuti. Vt. Kaart. Liigume mööda Kaarnamäe idakülge.
Tacitus jookseb eespool, õhevil Gauruks olemisest. Kõige ees on Tr. Guddag Naerilemb on viimane ja püüab vaadata, kas on metsikuid naereid. M hoiab külje peale, mäe poole külge.
G peab nentima, et naereid ei ole, iseenda juures tunneb ainult kõva naeripotentsiaali.
A on eelviimane.
Kõnnime edasi ja oleme valvel. Tc nuusutab, M kuulab, A vaatab teisele poole ja Twighlighti.
Teisel pool on kohalikud genius locid, enamasti magavad. Videvikus ei paista midagi, siin vähemalt mitte.
Lõhna on tunda, tunneme hobuse lõhna, Trebonius saab aru, et on kaks hobust, perfektses füüsilises konditsioonis. Lõhn tuleb teepealt. Ja õrn laibakas on ka. Tuleb ka tee pealt. Sadula ja valjaste lõhna on tunda. Kaks ratsahobust ja inimese lõhna ei ole. Kaks ratsahobust ja ammune laibalõhn. Oleme neist u 100 m kaugusel.
M kuuleb kabjaplaginat. Oleme üsna tuulevaikses kohas.
M paneb ette, et võiks ettepoole hiilida.
Tr ei luba. Selliseid käpardeid ei saa lasta!
Tr: minu ettepanek, ma hiilin lähemale.
Vahepeal aga kuuleme hobuse hirnatusi.
Tc saab aru, et see tähendab: Oht, kardan.
Tr: ma hiilin lähemale, teie peituge, kasutage pack tactics.
Teised ootavad.
Tr õige pea näeb, et on hobused. On nende kohal kaljunukil u 25 m kaugusel. Miski häirib teda nende hobuste juures, aga ei saa aru, mis see on. Ja kui püüab häirimist enda jaoks lahti mõtestada, siis need hobused liiguvad kuidagi väga reipalt ja kindlasti on aru saanud, et keegi, kas meie või keegi on nende läheduses. Liiguvad kuidagi väga reipalt ja natuke nagu ka raskest. Ja ikka sellised jõulised hobused, ei ole kronud, karv läigib ja midagi veidrat tabab veel – hobuste suust tuleb väga imelikku lõhna – nagu oleks lihatoidulised. Lõhn väga õrn ja väga kaua aega tagasi. Ja laibalõhn on ka olemas, selgelt, aga õrnalt. Mehed. Lõhnab nii nagu oleks pikka aega neid surnud ratsanikke tarinud. Mingeid jäänuseid näha ei ole, sadul ei ole ära näritud. Sadul on puhas, ilus, korras. Lähevad üle traavile, liiguvad meie alt läbi, küla poole. Nemad tee peal, meie sellega ristuva raja peal.
Lisaks tunneb, et tal tekkis naljakas tunne – et hakkas ümber pöörama ja tekkis selline tunne, nagu oleks väike mäluauk tekkinud, mida ma siin üldse teen, vaatab tagasi – jah, hobused, kõik selge ja meeles jälle.
Tunneme öökullide lõhna, Tr näeb, et öökullid lähevad hobuste juurde. 4 öökulli. Jäävad hobuste kohale tiirutama ja siis võtavavad suuremaid tiire.
Tr tuleb tagasi, muudab Daluks, räägib ladina keeles, sosistab nii vaikselt kui saab, nii kiiresti kui saab, on varjunud. Kõik kuuleme kaugenvat kabjaplaginat, liiguvad küla suunas.
II stseen – jälitame kummalisi hobuseid ja, nagu selgub, nende veel kummalisemaid ratsanikke
Muudame Urshuliks.
Jookseme järgi. Jälitame.
Stamina+Athletics
Tee peal kuuleme, et pärast seda, kui meie hakkasime jooksma, läks kabjaplagin oluliselt kiiremaks. Tr kuuleb, et hobused ei ole midagi nii raskejalgsed.
M ja G jõuavad hobustele järele (ja lähevad teise tuppa). Küla on mõnisada meetrit.
[Teised ei näe:]
M kasutab “Tea nime” sellele tondile, kes hobusega ratsutab. Aga ei saa midagi teada.
G tahab tagumist hobust järsakusse lükata. Seda tehes uriseb rahumeelselt. Esmalt püüab haarata. Saab küüntega kinni.
M ütleb esimeses keeles – ohtlikud ratsanikud.
Tc näeb, et ohtlikud ratsanikud seljas.
Hobusel ei õnnestu G haardest lahti rabeleda. Aga ratsanik hakkab tegutsema. Pöördub G poole, G näeb ainult tema silmi, jääb kogu eluks meelde, terashallid silmad, karusnahkne pikk müts, näokaitse, näitab G peale näpuga ja ütleb ladina keeles: “Madalamast madalam põrgukoer, põgene ja tagane.” G saab aru, et ta ütleb seda tema naha päästmiseks ja elu säilitamiseks, et see on hea mõte, et tema ellujäämise mõttes soovitus, väga hea mõte, kohe tuleks seda teha. Ja kui ta jookseb aeglasemalt kui täiskiirusel, siis ta ei suuda.
Tc jääb seisma ja kasutab Sense Malice ratsaniku pihta: tunneb väga naljakat asja, pole ühtegi tõelist emotsiooni nende poolt.
Margaretile ema, Treboniusele Creosotus, Antoniale Rita on rääkinud, et on muinasjutud vaimudest, kes on sattunud eriti erilise needuse, haiguse, nakkuse, jumal teab millest tabatud tüübid, kes toituvad ainult verest, on väga agressiivsed, ohustavad maapiirkondades kariloomi, linnas teha kurja ka inimestele. Põhilised sotsiaalse riskigrupi oht nende kätte sattuda. Öö ja päeva kohta ei tea midagi. Oluline veel see, et see ei taba ainult inimesi, võib tabada ka loomi, kaasa arvatud hunte.
Robinusele tuleb meelde, et need on head mehed, Jeesus andis neile ristil verd juua. Hõigub: Oo, sõbrad!
III stseen, kus a) Guddag lööb vedelaks, b) ratsanikud kaovad, c) hobused ründavad Margareti ja d) Alfa ei saa aru
M küsib selle käest, kes rääkis G: mis te teete siin, te olete meie orus, te olete meie territooriumil.
A jätkab jälitamist, sörgib üsna rahulikult meie jälgi mööda meile järgi.
Mõlemad hobused jäävad seisma, pööravad ninad meie poole. G ja M näevad, et hobustel on ka kummalised silmad. Liiga targad. M tõusevad turjakarvad turri. Ja küüned nagu tahtmatult sirutuvad väljapoole, alateadlikult. Keha muutub jäigaks. Ja väikeaju hakkab mõtlema.
Ratsanikud tulevad hobuste seljast maha.
G on korraga kadunud, metsast on kohta raginat ja plartsatust ja siis jälle raginat ja müdinat.
R jälitab, aga ei jõua kohale.
Tr jälitab ja jõuab kohale. Ja näeb, et G paneb vihinal mäest alla saba jalge vahel ja kõrvad lidus. Tunneb otsustuskindluse lõhna. Ja näeb, et M seisab, valvel ja kaks hobust on hästi sõjakad. Aga ei näe ei ühtegi inimest.
Tc hakkab uuesti jooksma, jooksis alustuseks G-le järgi, ei jõua kohale.
M räägib kiiresti Tr-le ära, mis juhtus: olid tüübid, hobuse seljas.
Tr: mis tüübid?
M: sa alfa, kuula, mis ma sulle räägin
Tr: kus need ratsanikud läksid?
M: ma ütlesin neile, et te olete siin minu territooriumil. Siis nad astusid maha ja vajusid maa sisse. Mis me nüüd teeme?
Hobused on väga intelligentsed ja sõjakad.
Tr: me peame nende hobuste suhtes midagi ette võtma.
Antonia sörgib järele ja jõuab kohale. Näeb kahte hobust ja kahte urshulit. Hobused valmistuvad M-le kohe kabjaga pähe andma.
A üritab aru saada, mis need hobused on? (Wits+Occult+Primal Urge – Dual Sense – et vaime tajuda). Ei taju vaime läheduses. Mühatab esimeses keeles, et vaime siin läheduses ei ole, vaimud need hobused ei ole.
Hobune äsab M-le kabjaga pähe, 2 p bashing damage, teine hobune lööb ka, teise eest saab ära põigeldud.
G läheb hundivormi ja silkab edasi. Et vähem tähelepanu äratada ja siis ta saab otse joosta.
R jõuab nüüd ka kohale. Näeb kahte hobust, kes ründavad Margareti, kes põikleb hambad irevil. R ropendab, hõiab: Lootus jääb! Võtke nad maha!
Tr vaatab, mis toimub Vaimude maailmas. Näeb huvitavat asja: näeb kohalikke magavaid puude ja kivide vaime ja siis on väike pundar vaimudest, kes on suhteliselt hirmul. Vaimude pundar, neli-viis vaimu koos. Hobuste kohal need puntrad. Kujusid ei ole vaimudel.
Tr ütleb primalis: see on meie territoorium! Mis te siin teete? Andke aru!
H ütleb primalis: noh, mis me teeme, ootame! Vaatab hobuste poole, paljastab kihvad ja ütleb, jajah-just.
Tc rabistab ka võsast välja. “Kuhu need kujud kadusid? Ilgelt kummalised kujud olid. Üldse emotsioone ei olnud.”
M vastab Tacitusele: kuradid vajusid maa alla, sõna otseses mõttes, alfa ei taha uskuda, et siin üldse kedagi oli. Viskab “Tea nime” hobusele. Saab teada, et hobuse nimi on Benita. Ja siis ütleb manipulation+empathy roll: “Rahu, Benita, rahu!” Aga M läheb sellest rahustamisest nii närvi ja peab ennast tagasi hoidma, et mitte Gauruks minna. Persse ma siin sussutan. Aga need, kes ümber on, näevad, kuidas küüned juba korraks lähevad pikaks. Hoiab end tagasi, aga on närvis ja kasutab kõiki vandesõnu.
A lülitab sisse Death Sighti. Ja tahab hobust veenda rahunema, primalis. Tundub, et mingi säde silmis läigatas. Aga võib-olla ka mitte. Ghoste ei tunneta. Keegi siin ei ole surnud ka.
Hobused pööravad otsa ringi ja kihutavad minema, nüüd palju kiiremini kui enne, justkui oleks vabanenud raskest kandamist.
Kui nüüd vaadata, siis öökullid tiirlevad ikka üleval.
IV stseen: Trebonius, Robinus ja Hyacinth püüavad tuult väljal ja Margaret ja Tacitus tegelevad ornitoloogiliste vaatlustega
Robinus hakkab jälitama. 0
Trebonius hakkab jälitama. 2
Hyacinth hakkab ka jälitama.
Tacitus vaatab neid öökulle. Vaatab natuke nagu lähemalt. Väga kahtlased öökullid on. Ei teki küll okultset seost hobuste, ratsanike ja öökullidega. Kahtlane igatahes.
Margaret hüüab primalis: Ärge jälitage!
Nuusutab maapinda, kuhu ratsanikud kadusid. Lõhnab ratsanike järele. Sama lõhn, mis ennegi, kerge laibalõhn, vere lõhna otseselt ei ole.
H ja R ja Tr jälitavad.
Aga kõigepealt jääb R ja siis ka Tr hobustest lõplikult maha ja lõpuks jääb maha ka H, lõõtsutab kurvis Tr natuke eespool.
Tr teeb nagu oleks ise seisma jäänud: uus plaan! Lähme uurime seda kohta, kuhu need maa sisse vajusid.
H: jah, meie võit, ajasime nad põgenema.
Tc püüab aru saada, kuidas öökullid lõhnavad: kolm isast, üks emane. Noored, paariaastased.
M püüab meenutada, kas on midagi kunagi kuulnud öökullide kohta, kes niimoodi ringis lendavad. Ei tea ühtegi sellist massilist öökullilendude lugu. Mina ei saa aru, mis siin nende öökullidega toimub.
Tc vaatab teisele poole, eriliselt huvitavad öökullid. Selles kohas, kus meie oleme, näeme, et pisikesed vaimud susserdavad puntras koos. Öökullide kohal pole eriti midagi näha.
G on tükk aega jooksnud, aga tal tuleb ka mõttesse järjest enam, mis teda ikka ähvardada saab, teised ikka kaitsevad, meil on ju kari. Hakkab karjast puudust tundma.
Enne kui hakkab üles karja juurde tagasi jooksma püüab scentida rebast.