I episood, kus salapärane koputus uksel katkestab ettevalmistused retkeks Pinsolarumi
28.03.320, õhtupoolik Karukoopas, valmistume Pinsolarumisse minekuks. Tumedad pilved kogunevad, poolkuu.
Antonia ravis rituaaliga poole tunniga Hyacinthil ühe aggravated damage ära.
Küsib Alfalt luba kasutada essentsi veel teise aggravated damage’i ära ravimiseks.
Selleks läheb veel kolmveerand tundi.
Hyacinthil läks oluliselt paremaks.
Tr: Mis teie arvate, kas lähme Pinsolarumisse rõivastatud ja inimestena?
Arutame.
Kui kostab uksel koputus.
Tr läheb uksele.
Väljas sajab kõvasti ja lööb välku.
Ukse taga aga sajab lund ja ukse taga on kaks kuju.
Üks tüüp on ülimalt ebatavaline, helesiniste pikkade juustega, poolde säärde, kõrge tiaara on peas ja lühike kleit on seljas. Käes on helesinisest siidist kindad, jalas helesinisest nahast saapad. Naeratab. Ja on kõige ilusam naine, keda Tr on üldse elu sees näinud. Trepp on härmas.
Tema kõrval on vanem meesterahvas, kes on samuti üsna ebatavaline: paks (ilmselt ülik), kannab lillakaspunast mantlit ja tal on vatist tehtud valehabe ja tal on peas idamaapärane punane müts, mille otsas tutike. Ja sellel mütsis on puhtast puuvillast äär ja idamaised terava tipuga sussid. Vöö vahel on raagus ots ja üle õla on suur kotiriidest kott.
Mees ütleb: “Me oleme rändurid, me oleme läbi käinud pika tee. Kas me võime sisse tulla? Meie teada on siin väga viisakas ja külalislahke maja. Ja meil on üks küsimus ka? Kas te olete ka head olnud?”
Tr: “Jah, meie juures küll sagedasti ei käi. Seda huvitavam on see, et meie külalislahkus nii laialt on tuntud. Aga palun astuge edasi, kohe katame laua teile (müksab varustajat). Kindlasti olete väga näljased ja tahate end tule paistel soojendada.
Läheb lükkab isiklikult suure tooli kamina juurde ja müksab R, et see väiksema tooli teise poole paneks
M tormab keldrisse, laob kaussi oliive ja õunu ja küsib – kas toon veini ka.
Tr sositab – too veini ka.
M läheb teeb oma parimatest ürtidest teed.
Tc läheb pühib puru laua pealt ära.
G vaatab, ega see ilus naine see rebane ei ole.
Ja Tr veel jälgib, et G ja Tc liiga palju ei ilastaks.
M silub peegli ees juukseid ja paneb ette puhta põlle või midagi sellist.
Paistab, et külalised ei ole meist sugugi häiritud (erinevalt tavalisest inimesest).
Pärast sebimist M kasutab know name. Paistab, et mehel pole kunagi nime olnud ega hakkagi olema. Sama tüdrukule – sama. On suhteliselt kindel, et nad ei soovi oma nime avaldada.
G vaatab teisele poole – on locus ja karud, midagi pole muutunud.
Tr: Kust kaugelt te siis ka tulete. Enne tutvustab end. Mina olen Trebonius ja need on minu sõbrad kütid.
M: meie oleme gootide maalt.
Tr: meil oli ka üks sõber, kes oli sealt kandist, Adolfus. Tervitab neid puhtas germaani keeles.
M, germaani keeles: minu nimi on Klaus ja minu kaaslase nimi on Helbeke.
R: kuidas tee on olnud? Tulite üle mägede?
M: Ja üle kivide ja kändude. Seitsme maa ja mere tagant. Elu seal on raske nagu igal pool.
Tr: mis seal gootide maal siis uudist?
M: Lumi, sügav lumi, kuigi kevad juba käes.
Tr: siin ei ole lumega õnnistatud.
M: ega see lihtne ei ole.
Marg: kas teil on muresid?
M: muresid ei ole, aga see ei tähenda, et lihtne oleks.
G läheb teise tuppa, muutub hundiks ja nuusutab külalisi ja püüab meelde jätta.
Tütarlapsel on väga konkreetne lõhn: talvised lõhnad, erinevad talvised lõhnad, elavaid talvepilte viskab ette. Kotis on paksult lõhnasid.
Mehel pole üldse mingit lõhna. G on täiesti kindel.
G püüab koera näo ette manada, tuleb tuppa, pistab mehele nina pihku.
Tr: Pontu, pontu, kus sa tuled. Hakkab välja ajama. Vabandab külaliste ees koera pärast.
G nuusutab, ikka sama. Viskab kamina ette maha ja sügab tagumise käpaga kõrva ja püüab saba rõngas hoida.
Pakume süüa, söövad ohtrasti. Põrand helbekese ümber läheb härma. Aga istub kamina lähedal ja soendab end igatepidi.
Kui on ära söönud, ütlevad: Sellist külalislahkust kohtab väga harva. See on ebatavaline. Ega me ei lootnud tegelikult.
Tr vabandab – meie kohta liigub igasugu lugusid.
Mees: meie oleme tänulik rahvas ja soovime teid tänada selle külalislahkuse eest
Tr: see pole midagi märkimisväärset
Mees: Aga siiski
Tr: loomulikult võite te siia öömajale jääda, kui te ei taha vastu ööd rändama minna.
Mees: meil ei ole valikut, peame kindlasti edasi minema. Aga aeg ei ole veel käes. Meil on teile kingitusi, sest teie külalislahkus liigutas meid. Kõikidele on.
Tr: ei tea, kas ikka maksab
Mees võtab välja ühe karbi, mis on riidega üle löödud. Kõik nuusutavad. Karp on tehtud mingist puust, mis kasvab lõunapool, jõgede ääres. Plaaton.
Mees: näete, siia on isegi nimi peale kirjutatud. Helbeke, äkki sa loed ette.
Helbeke veerib, keelenurk suust välja. Tr ka piilub.
Helbeke: siia on kirjutatud – korraks lööb silmist lillakas võbelus läbi – siia on kirjutatud Tr. Võta see kingitus vastu oma külalislahkuse eest.
Tr: ma tänan.
Karbi kaanel on hinged, hingede küljes sepistatud pisikesed lõksud, sealt läbi pael, see vahaga kinnitatud. Selle pitsati peale ongi kinnitatud: Tr.
Tr: tänan, ma imestan, et mind ikka veel mäletatakse. Et torm teid õnnistaks selle kingituse eest.
Paneb kõrvale viisakalt.
Mees võtab välja uue, natuke suurema karbi. Annab Helbekesele vaadata, see uurib igatepidi pitsatit. Ohkab, hallikas läige läbi silmist. Siia on kirjutatud G. Kes teist on G?
Tr: G on selle kutsu nimi.
Helbeke: kutsule on ka kingitused?
Mees: jaa.
Helbeke paneb G ette kingituse maha, G annab talle käppa.
Mees võtab järgmise kingituse, annab H kätte. See on pikk, üle meetri karp, 20×20 cm. Helbeke: sinna on peale kirjutatud R.
R hüppab ette: mina!
Tänab.
H annab kätte.
R: kas võin kohe lahti ka võtta?
Mees võtab samasuguse karbi, aga hästi väikese. Helbeke loeb (lilla sähvatuse saatel): Siia peale on kirjutatud Antonia.
Antonia tuleb välja kõige tagumisest nurgast, kummardab, ütleb aitäh. Kui võtab kingituse Helbekeselt, tunneb, et ta käed on jääkülmad.
Antonia Ghoste ei taju.
Mees ütleb: siin on veel üks pakk. Selline suur – meeter, 40×25. Helbeke: selle paki peale on kirjutatud: Margaret.
Margaret õhetab, ütleb: Täiesti uskumatu. Ma ei ole nii ammu ühtegi kingitust saanud.
Tr: jaa, tema on tubli olnud.
M võtab kasti, kallistab, paneb õrnalt laua peale ja teeb pai.
Siis võtab mees välja ühe suure, meeter korda meeter aga 10 cm paksu karbi. See on Mariusele.
Tc tuleb tagant poolt välja, lakub tatiga juuksed puhtaks. Jaa, mina olen Marius, nüüd tuntakse mind Tacitusena. Ma ei ole ammu seda nime kuulnud.
Mees võtab välja sama suure karbi kui Tr. H.
H tuleb ja koketeerib end mehe juurde, võtab Helbekeselt kingi ja teeb Klausile põse peale musi.
Ja nüüd on viimane kink, annab Helbekesele. Helbeke veerib: Kus on Nagi?
Tr: Meie oleme viimasel ajal kasutanud riidepuud. Aga loomulikult võtame me tema kingituse vastu ja hoiame seda tema jaoks alles.
Klaus ja Helbeke tänavad veelkord külalislahkuse eest ja arvavad, et see on piiritu.
Tr: jah, mis seal ikka.
Klaus ja Helbeke: aga meile väga meeldib kuulata lugusid ja laule.
G püüab teha sotsialiseerivat ulgumist.
Tr: alusta M sina oma loost.
M insipireerib sinise patsiga kaunitar ja ta räägib ema käest kuuldud loo kuumehe ja lumenaise armastusest. Oma paarkümmend minutit, laul käib juurde.
R on järgmine: ma räägin Jeesusest ja tema imetegudest. Vaimustusega. Meile tundub ülev lugu, puhas occult sada protsenti.
Trebonius räägib ajast, kui ta tetrarhi juures sõjaväes teenis ja käis sassaniidide kuningriigis. Ja neis oli 1000 või isegi 1001 lugu. Haaremis oli selline naine, kes rääkis kuningale lugusid, et tema aega veeta. Selle loo moraal on selles, et sõnaosavus alati võidab kurja käe. Emotsioon heatahtlikkus, paneb Willpowerit juurde.
G ulub oodi rõõmule, millega ta kutsub rebast jooksma koos mööda mäekülge.
H räägib loo külatüdrukust ja külapoisist ja moraal on selles, et ei takista vallid, ei takista kraav.
Tc räägib loo emahundist, kes kasvatas inimlapsed üles. Lugu on kõikeületavast emaarmastusest.
Loo lõppedes on kõik väga härdad.
A: ma räägin ühe tondiloo.
R: oota, ma panen küünla põnema enne.
Antonia räägib loo.
Klaus: no natuke kõhe on, aga me peame nüüd minema hakkama.
Kaks ja pool tundi on mööda läinud.
Panevad üleriided selga ja piiluvad majast välja minnes kahele poole.
G kuulab kõiki järgnevaid liigutusi väljas.
Tr seisab ukse peal ja lehvitab.
Lähevad otse itta, mööda seda teed, mis läheb külasse.
II episood – kingituste avamine
Kastide peal on kõigil väike polster, külgedel ka. Kõik tahavad kinke lahti teha.
Tr: kasti suurust palun mitte kommenteerida.
Kinkide avamise initsiatiivid
H: 14
Tr: 14
R: 11
A: 11
G: 9
Tc: 6
M: 6
H teeb paki lahti, selles on lumivalge pärlitega siidist kleit. H on väga õnnelik. Pakis on juures ka rull.
Tr: ma võin aidata lugeda.
Loeb ette, oraatori asendis ja häälega: Peegli ees kui seisad, sule silmad, kanna peal kolm ringi sa tee, siis teiste silmad näevad sind palju ilusamana.
H õhkab: kus peegel on?
A: kas meil üldse on?
H: meil on vaja osta!
Tr: täitsa nõus. Peegel on hea asi.
Tr vaatab kõigepealt rahulikult karbi üle, ega seal mingit lõksu ei ole. Murrab pitseri lahti ja avab karbi. Karbis on pasun. Pasun on hoopis teistsugune kui Tinteose pasun: militaarsem ja moodsam. Tetrarhilikum. Selgelt rooma päritolu.
Vaatab, kas on ka kirjarulli. Loeb kõigepealt ise läbi. Kui on omaette läbi lugenud, siis puhub pasunat. Pärast pasunapuhumist alfa tundub kuidagi majesteetlikum, autoriteetsem, alfam. Ei saagi aru kas valgusest või härduse meeleolust. Ja siis loeb ette.
See on väga isepäine pasun, see ei ole omanikule lojaalne. Aga see, kes seda kannab, kui ta seda üks kord puhub, kõik need, kes on näinud puhumas, kui see pasun on nähtaval, kuulavad nad sind oluliselt paremini. (S.t. on mõjukam).
Annab +1 Presence nende suhtes, kes on kuulnud pasunat ja see on nähtaval.
Robinus tahab kasti raginal lahti murda. Ei õnnestu. Tr rahustab. Võtab siis pitseri lahti ja teeb kasti lahti. Kastis on taevasinine siidkangas. Väga paks rull.
R: auväärt juht, ma ei ole sinu vastu sellist lugupidamist tundnud, siin on suur paks rull, et kumba pidi peab seda hoidma.
Lisaks on kastis suur niidirull sinise niidiga ja nõel. Ümber niidirulli on kiri.
Tr loeb ette: selle lina kõige tuntum omadus on see, et kui see asetada maha täies pikkuses lahtirullituna, siis tekib sellest oja. Selleks, et oja tekiks, tuleb see lihtsalt täiesti lahti rullida. Ole ettevaatlik selle kasutamisel, kui see läheb katki, oja enam ei tule. Niiti ja nõela saab selle parandamiseks kasutada, see peab alati täitsa terve olema.
Tr lisab: see on selleks, et sa saaksid harjutada üle vee kõndimist (kirja teistele ei näita, seega võime arvata, et see oli ka kirjas).
G kõigepealt kuulatab, nuusutab, siis teeb inimeseks ja vaatab karbi üle. Ei kuule midagi, lõhnab metalli järele. Teeb inimeseks, vaatab kasti üle. Teeb pitsati lahti. Karbis on valatud hobusekuju, täisrakmetes. Aluse peal, alus on kivist. Kuju ise on pronksist. Hobusel on rangid kaelas ja hobuse taga on suur ader.
M naerab: naerilemb.
Ka paberirull on juures, ladinakeelse tekstiga
G: juba tuntud ruunid, mida ma lugeda ei oska.
Tr: Kas aitan sind?
G: jah
Tr loeb ette: “Pronks on elu. Elu on pronks.”
Ja lisab: siin on all väike remark. Minu meelest on siia kirjutatud: naerist külva mõõdukalt ja vaata, et külvikorrad vahelduksid.
Tacituse karbis on väga veider asi. Seal on pikk riidest asi, näeb välja nagu padrunivöö, selle sees on purgid ja purgikaante peal on värvilised triibud, mille peal on värvilised pintslid. Kõige suurema osa moodustab raamitud lõuend, mille peal ei ole midagi.
Loeb vaikselt teksti läbi.
Tr: mis seal siis kirjas on?
Tc: ah, ei midagi, maalitarbed.
Tr irooniliselt: ja-jah.
M võtab karbi rahulikult lahti. Hoolikalt. Karbi sees on särav pikateraline mõõk tupes. Tupp on kaunistatud elevandiluuga ja sellesse on lõigatud ja punase värvainega sisse joonistatud: Margaret. Ja kui keerab teistpidi, on kirjutatud: Veri, tuli, õhk, maa.
Karbis on rull, mille ta ulatab Treboniusele: Palun Trebonius, loe see mulle ette.
Tr loeb ette: Selle mõõga kandja kui ta selle mõõga tera näitab (täitsa välja tõmbama ei pea), siis igaüks, kes temaga suhtleb, saab aru, et tegemist on väga mõjuka isikuga. Ja see on selle kõige tuntum omadus.
Ja Tr lisab: ja talle tuleb alet teha.
Tehniliselt tähendab: meenutad inimesele, kellega mingit asja ajab, mingit mälestust või kedagi olulist – laenatud kuulsus või laenatud mõju. Veenmisrollid +1.
Antonia võtab ettevaatlikult karbi lahti, et pitser jääks terveks. Lõikab nööri katki selleks. Karbis on imeõhkõrn hõbedasest traadist heeliks ja veel mingi valge materjal. Siis kui selle välja võtab, siis see heeliks lööb lahti ja sellest tekib rõngas. Ilmselt hõbe või mõni teine tugev sulam. Ja selle pealt ja külgedelt langeb veel peenemast siidist kangas, mis paistab täiesti läbi.
Antonia loeb rullist: selle loori kõige tuntum omadus on: kui see loor on sul peas, siis see, mida sa räägid, on kuulda ka teiselpool Gauntleti, kui selle kandja seda soovib.