Külamees, kes jahil olles korraga ägestus ja ründas jahimeeste pealikku Vinserixi (hundivere kandja, 1. lugu). Rebicculus ütles: pime raev. Vestlusest selgub, et juhtus Väikese Rebase joa juures (2. lugu)
On üks kahest jahimehest, teine naiskütt Vargania, kes toob meile Karukoopasse sõna Rebicculuselt, et külarahvas läheb alpikannikesi korjama (3. lugu).
Ilmub: 1. lugu, 2. lugu, 3. lugu
Curosia
Puusepp ja aednik (Taust).
Hundivereline (Taust, 2. lugu)
Naine, ca 30, heledad juuksed, sinised silmad. Trebonius järeldab sellest ja Sepp Sermisoniuse jutust (2. lugu), et on Creosotuse tütar – hundivereline.
Ilmub: 2. lugu
Hildarius
Külavanem (Taust).
Hundivereline (Taust).
Rebicculus
Ehk mees, kes midagi ei tee. Hallikasvalgete juuste ja valge habemega.
Tema liivakast, mida kogu aeg rehitseb – teisel pool Gauntleti sellel vastet ei ole: karpi pole, liiva pole, on Rebicculuse maja udusel kujul, tee, mõned suured puud…, mida reaalsuses pole (Trebonius, 2. lugu).
Tinteos: Rebicculus on vana ahv, kelle peal Lunacy ei tööta. Kas on maag, seda ei tea (2. lugu)
Rita kirjeldab teda oma päevikus “tagasipöördujat” (3. lugu).
Trebonius: Folkloorist meenutus: lunacyle suudavad vastu seista väga tugeva tahtega inimesed või üleloomulikud olendid (3. mäng).
Ilmub: 2. lugu, 3. lugu
Sepp Sermisonius
Parandab silda ja räägib, et ehitised lagunevat eriti kiiresti (2. lugu).
Ilmub: 2. lugu
Septumus ja Carana
Külarahvas, naine lapseootel (räägib Curosia: 2. lugu).
Vargania
Kütt, naine, tõi koos Bibulusega meile Karukoopasse sõna Rebicculuselt, et külarahvas läheb alpikannikesi korjama (3. lugu).
Vinserix
Jahimeeste pealik (Taust, 1. mäng).
Hundivereline (Taust, 1. mäng).
Ühel retkel ründas teda arusaamatul põhjusel Bibulus (1. mäng).