5.aprill AD 320, kuusirp
Kell on õhtupoolik
I – jätkub arutelu, mida teha Tividiusega
Vahime ust.
Mida me leidsime?
Korrastatud ja hästi tagasitootva locuse.
Jälgi nobenäppudest bown shadowdest.
Saime teada, mida keegi Gurdilagist arvas – Raetia kaitsevaim.
Arutame edasi mida teha luugi ja Tividiusega.
Luuk on täiesti terve.
Tacitus vaatab hoolikalt luuki ja näeb, et luugi serv on mingi möginaga koos ja selle mögina sisse on pressitud niit, mis on ühest kohast katki. Augu serval on ka mögina jälgi. Mögin on nagu paks salv.
Vaatame niiti lähedalt ja, ohhoo, hõbetraat. Järelikult ei tööta see luuk enam Tividiuse kinnihoidjana.
Vahepõige Hüatsindi naljale koha kohta, kus elab kõige kõvem kari – Karjala.
Meil jälle arutelu, mida ikkagi nüüd Tividiusega teha.
Pole nagu ühtki head lahendust.
Tagasi panna ei saa, shadowsse lasta ei saa – tuleb tagasi, kinni siduda?
Robinus arvab, et võiks purede uurimise labori teha.
Arutelu jätkub pikalt ja laialt – kas lasta lahti, kuhu lasta…
See on meie esimene kogemus purega üldse. Meist keegi pole pure näinud.
Guddag mõtleb lapsendamise peale. Robinus puhuks pasunat ja võtaks lemmikloomaks.
Guddag täpsustab lapsendamise mõtet – et äkki võtaks karja liikmeks – testperioodiga ja puha.
Raamatut lugev Trebonius ütleb, et ajaloos on ka pured ja forsakenid kunagi koos võidelnud.
Kas Tividius on ikka pure?
Lõhnab samamoodi kui meie. Ideoloogiliselt tundub olevat siiski pure mis pure.
Treboniusel tuli mõte! Üks mõte!
Viime õige kingituseks vampiiridele.
Müüme orjaks vampiiridele.
Eduard Kelly tuleb jälle mängu. Saaks oma karvahunniku kätte. Ja puha (pure).
Heureka! Karupersel on augu koht!
Metafoor tegi ennast täis.
Kuidas küll hoida seda va Tividiust kinni?
Õigus küll, Antonial on kinnihoidmise rite. Bind spirit.
Guddagil jälle idee rullida Tividius Robinuse kingiojja, siis oja kiiresti kokku rullida.
Aeg läheb.
Kari pritsib ideid nii, et kroonikakirjutaja küüned kirvendavad.
Mõttes jõutud juba Veronasse.
Kõigil mõttes kõvad diilid.
Mooduli viha enda peale kutsumise kunst.
Meenutame, mida Kelly MR kohta ütles – peaks olema Päikeseorus, sealsamas, kust Tividius pärit.
Läheks ikka koitsa.
Vahepalana läheb Robinus Sha lükatud mahalangevat lampi päästma, kukub aegluubis Shale otsa, kõik nad kukuvad koos lambiga aegluubis maha. Ja kellegi väikese Johanni mänguasi hakkab rõõmsalt laulma.
Arutelu jätkub.
Kuidas Tividius kinni siduda?
Hõbeniit?
Purele mõjub see eriti halvasti.
Vahemärkus.
Väike vaade meile kõrvalt:
Üks allapissiv haisev hiiglane
Üks ahvatlevates stringides õlise kehaga nägus mees
Juustetu armiline naine
Mingid lapsed
Ja taamal punaste saabastega tissikas neidis
Nagu rändav freakshow.
Ilmselt on Tividius vapustatud – hirmust
Robinusel tekib idee – hakkame ka puredeks!
Selleks on vaja presense + expression.
Robinus soovib Tividiusele öelda, et me oleme pured, teretulemast, läbisid meie testi.
Loodi ühendus Antoniaga – õhus juba kristuse ajal liikuma hakanud elektrivõnked on meid aidanud.
Karja huvitab Rita päeviku info suhetest puredega.
Mida me purega teha saame?
Treboniusel küsimus – vale küsimus. Ja jääb esitamata.
Kuidas hõbe puredele mõjub? Vähemalt samamoodi kui mitte hullemini.
Robinus uurib, kas meil on puredega kokkupuuteid olnud – on ikka olnud.
Kas puresid on vangistatud? Ei ole piisavalt infot.
Miks me puresid vihkame? Trebonius saab aru, miks pured meid vihkavad, aga mitte päris täpselt sellest, miks meie puresid vihkame. Genotsiid meie vastu ei ole nagu päris õige põhjus.
Tacituse teooria, mis põhineb ajalool, ütleb, et forsakenite lugu oleks nagu nõrgema kõrvaletõrjumisest – pured siis pärinevad neist nõrgematest. Tüüpiline karja käitumine – kui alfa jääb nõrgaks, tõrjutakse ta kõrvale ja teda toetavad karjaliikmed ühes temaga.
Antonia: Purede klannides on hierarhia oluline. Hästi füüsiline, spartalik süsteem klannis. See on üks viis kuidas purega suhelda – allutada ta endale.
Trebonius: Kas puresid on enne ka kinni võetud v vangistuses hoitud?
A teada on neid ka vangistuses hoitud ja info väjla pressitud. Aga on ka variant pure ümberpühitseda – enda klanni üle tuua. Info Rita päevikust. Antonial hetkel sellist ritet pole.
Jaanus vahele: peab olema piisavalt kõrge renown + rite hankida – siis saab ükskõik kes seda teha.
Antonia teada ei ole puresid kunagi vabadusse lastud (Rita päevikud pole veel sellest rääkinud).
Tr uurib hõbeniiti – mis sellega juhtunud on? On katkenud.
Meenutame Rita päevikuid.
Treboniusele meenub hämaralt mingeid teemasid Rita päevikutest, aga purede kohta detailselt mitte.
Robinus pakub, et äkki on Antonia ise pure.
Ohh seda Robiinust küll…
Trebonius loeb üles meie valikud:
Seome kinni/ei seo kinni/seome kinni, viskame välja/ei seo kinni, aga viskame välja/ seome kinni, võtame kaasa/ ei seo kinni, aga ei võta kaasa…
Üks hunt, üks hääl.
Robinus võtaks kaasa, Guddag tõstab selle peale jalga.
Alfa otsustab, et Robinus saab ülesande – too palju köit.
Robinus: Juba tehtud!
Alfa võtab essentsi – sai 2.
Tacitus sai ühe.
Robinus vaatab Tividiust, kellel haavad ikka alles.
Aga paranevad.
Ja muutub ikka järjest vaiksemaks ja vaiksemaks.
Robinus virutab talle.
Alfa võtab vastu otsuse, et augus olevaid köisi kasutatakse Tividiuse kinnisidumiseks. Kõik aitavad.
Köied ludinal käes. Karjavaim tugevneb.
Algab aga arutelu mäest allaminemise viisi asjus.
Hullult kõvad oleme. Kõigepealt veeretame pure alla ja siis hüppame ise järele. Küll me oleme lahedad? Köit kasutame benij-köiena. Meie meeltesse tekib Tividiuse pilt forsakenitest: pärast tänast ja homset näeb Tividius millised kõvad hundid ikka need forsakenid on. Ei ole mõtet näpuga torkima minnagi.
Hakkame Tividiust kinni siduma. Trebonius seob, teised lõksutavad kõrval lõugu ja annavad nõu. Mõni isegi oskab midagi väheke tarka nõutada.
Guddag tunneb lahkunule kaasa. Püüab Tividiuse tundeid mõista, ei saa muhvigi aru.
Samas on Tividius kitseks seotud. Pulk suus. Et ei pureks end. Oleme ikka hoolivad küll.
Robinus võtab ühest otsast, Guddag teisest otsast. Guddag paljas ja Tr hoolitseb tema tilli eest.
Tr lõikab Tiv. Juuksetuti pistodaga ära.
Robinus-halastus-kristlane on verejanuliseks muutunud ja pakub, et lõika ka sõrm ära.
Koristame ruumi ära.
Robinus lakub kõik puhtaks – oma jäägid.
Muidugi ta protestib natuke – poolenisti inimesena ei taha ta igatsorti jääke lakkuda. Lõpuks loobub lakkumisest ja hõõrub kogu sita laiali. Tee mis sa teed, kui viisakas ka tahaks olla, aga sitt om sitt.
Arutelu uriiniste ja sitaste köite ja mängude teemal.
Hakkame aga välja minema.
Keerame ennast tünniga õigesse kohta. Aga trepp on ülevalt kinni. Lähme tünni juurde tagasi ja proovime ülemist luuki avada.
Teisel katsel see õnnestub.
II – uuritakse locuse sissepääsu saladust
Lähme trepist üles ja uurime, mismoodi see trepp tekkis.
Tr läheb eespool ja vaatab augu serva. Lähme tasakesti august eemale. Sammhaaval.
Treonius teeb stepptantsu.
Robinus ja Tacitus jälgivad. Kõik proovivad tulutult steppida.
Guddag hakkab Tividiuse juures deklareerima vanemat Eddat. Aktsendiga.
Teised uurivad ja puurivad.
Ei saa-ei saa. Aga kolmveerand tunni pärast ühe Robinuse sammu peale vajub mingi kivi paar senti allapoole ja trepp tõuseb üles tagasi.
Ja see oli hoopis teine kivi kui see, mille peale Tr astus.
Hüdraulika!
III – tagasi vankri juures
Hakkame mäest alla laskuma. Laskub ka õhtu.
Guddag urshulina kannab Tividiust-hishut. Annab Robinusele, kes hambusse ei viitsi võtta, lohistab köiega Tividiust kaasa. Guddagil tekib idee mängida, teised ei julgusta seda mitte. Siiski on Robinusel seos kristusega kuidagi nõrgaks jäänud ja ta võtab Guddagi väljakutse vastu.
Ülejäänud vaatavad seda haiget jama halvakspanuga pealt.
Robinus paistab kuidagi vabanenu ja rõõmsana.
Margaretile tundub, et see Jeesus on üks ohtlik tegelane.
Jutt jõuabki jalgpallini. Iirimaa ja Eestimaa geograafia ja jalatöökunst teemaks.
Jõuame verise Tividiusega alla.
Hüatsint jäi meist maha võsavahele talumehi ootama, vankrit ja obeseid oidma.
Vanker on värvitud helepunaseks. Meie vankri kõrval on teine vanker hobusega ja kaks kohkunud noormeest keeleots suust väljas, värvipintsel käes, seisavad seal. Meid nähes pillavad nad pintslid ja sööstavad karjudes minema.
Hüatsint tuleb vankri tagant välja, värvine, saapad jalas, vähe riideid ka seljas.
Palub, et keegi kirjutaks vankritele peale „Armukaarik“.
G: Kas sul värvi on?
H: Ei, aga ma loodan, et te luutisite midagi
Tr: Luutisime ühe pure.
H: Päris jäle, aga täitsa tavaline näeb välja.
Poiste hobused hakkavad lõhkuma ja panevad vankriga mäekülge mööda üles.
Muudame end inimesteks.
Hüatsindile tuli idee vahepeal – teha monotükk Ürginstinkt, mille lõpus ta end Daluks muudab.
Guddag võtab noa ja hakkab vankrile teksti peale vestma. Ruunides.
Hüatsint meenutab, et peab olema kuulus ja Armukaarik on lisaks ka tähelepanu kõrvalejuhtiv.
Hüatsint mõtles, et Treboniusel on üllas pasun ja meil punane vanker. Kui sõidame, peaks pasunat puhuma ja nii jääme kõigile meelde. Kui nad tulevad meie juurde, siis meie: Hahhaa, ei olnudki armukaarik. Ja siis ütleme, mida meil vaja on. Milline üllatus see iga kord on!
Hüatsint veel: Olen lugenud vana-kreeka tragöödiat nimega batterflai öhvekt, kus mees hommikuti midagi e i mäletanud, sest naine oli libahunt ja tegi igal öösel gaurut mehele…
Hüatsint on nukker, sest me ajasime tema äripartnerid ära. Nad tegid vankrite värvimise ühingu. Ja juhuslikult oli neil vankris veidi värvi, mis oli tellitud lähedalasuvasse külla.
Guddag: Nüüd on see värv mööda mäekülge laiali.
Hüatsint on iron-masterina pühendunud inimeste maailma leiutiste uurimisele ja teeb seda katse-eksitus-meetodil.
H: Kas panite tähele? Ei ühtki nilbet seksinalja. Ei teinud ka mingit seksi. Seekord sõnadega.
G vaatab pure üle. Tiv. On väga vaikne. Tundub, et suhtumine on väga hea. Ei reageeri.
IV – jätkame teekonda kodupoole
Hakkame minema. Kodu poole. Kell on 7 õhtul. Sõidame südaööni. G läheb vankrisse magama.
Jõuame laia orgu. Idapoolsesse otsa välja. Kitsas metsatee.
Võtame hobused vankri eest lahti, lähme ja joodame neid jõe ääres, kammitseme hobused ja laseme nad sööma.
M teeb Tr ettepaneku Tiv eest hoolitseda. Tr võtab sinki ja läheb Tiv juurde sööma.
Hüatsindil on ka plaan. Söödame Tiv uppumise vastaseid pirukaid, viskame vette, kui ei upu on süüdi, kui upub, on süütu.
Tacitus teatab, et neid pirukaid enam pole.
H: Noh, siis viinamarjad mu rinde vahele ja las sööb.
Tacituse mõistuse hääl kutsub ka teiste mõistust koju.
Kas lööme ta maha, aga ärge ahistage vangi.
Guddag kutsub Tacituse Tividiuse kuuldeulatusest välja.
G: See ongi hea, karjas peavad olema nii halvad kui head politseinikud. Ja karja juht on üllas.
Hüatsint muutub hundiks ja ütleb: Hea küll, lähme jahile!
Tähendab, enne ütleb ja pärast muutub.
Tr: Kes tahab jahile minna?
Margaret: Mina
Hüatsint tõstab ka käpa.
Robinus avaldab samuti soovi.
V – jaht ja söögikord – mõnele meist esimene üle pika aja
Lähme huntidena jahile ja leiame loomi:
Jänesed, oravad, nugised, siile ei olnud
Metskitsed, karud ja hirved, metssigu ei nuusuta.
Mägikitsi on palju.
Robinus võtab hirve jälje üles. Hakkavad Hüatsindiga ajama. Tr, M jäävad allatuult varitsema.
Siksakitades tuleb hirv meie suunas.
Inikad:
M – 14
R – 14
Tr – 10
H – 8
Hi – 7
I
M: 2 lethal dämm
R: 1 lethal
Tr: 3 lethalit
H: 1 lethal
Hirv lööb Margaretile 1 lehtali silma.
II
M: naksab mööda
R: naksab ka mööda
Tr: 1 lethal
H: 1 lethal, viib hirve tasakaalust välja
Kihvad läbistavad kägiveeni.
Hirv sureb vaikselt.
Toitume. Tund möödas jahi algusest. Lähme laagrisse ja võtame ühe kintsu kaasa ja võtame veel midagi kaasa. Veerand tunniga oleme tagasi.
Tagasi jõudes on G just graveerimise lõpetanud. Kirjavigu ei ole, üks täht on parandatud.
Anname Tividiusele süüa. Natikene korraga ja nii süüa kui juua. Vett joogiks. Trebonius närib nati liha peeneks, sülitab välja ja anname Tividiusele.
Tividius naudib tõsiselt sööki. Muutub hundiks, sidemed lõdvenevad, aga kuhugi joosta ta ka ei saa.