6.aprill, AD 320, kell 2
Kuuloomine
1. Laagris
Trebonius magab, Guddag valvab, Robinus valvab, Antonia valvab, Margaret magab.
Hommikuni ei juhtu midagi. Loomad on meie ümbrusest lahkunud.
Sööme hirve peaaegu ära – Robinus taunib õgardlust ja avaldab lootust, et järgmisel korral ollakse mõõdukamad. Hommikul on ärksamatele sööjatele vitsad peale tõmmatud.
Kõik inimesestuvad.
Hüatsint paneb jalga punased saapad ja fantaseerib enda külge riputatavate/pandavate lisandite üle. Näiteks sulgedest häbemekaitse ja nuppudega rinnaplaadid. Täiesti pidurdamatu tsikk.
Ümbrus on vaikne.
Vanker hakkab liikuma.
Margaret, kes asendab alfat, läheb metsa, muudab end hundiks ja nuusutab hoolikalt.
Metsa lõhnad, vee lõhn kaugelt, ulukid ja kaugelt inimese lõhn. Liikudes vankriga paralleelselt metsa all kuulatab ka korraks.
Kostuvad hommikused hääled. Kauged külahääled, veehääled, tavalised looduse ja küla helid.
M muudab end inimeseks ja liitub vankriga.
2. Spiacumis
Paari tunni pärast jõuame külla.
Hommikune unine alpi küla, õhk karge, rahvas virge, tornis valvurid – rooma garnison.
Kõnnime läbi küla kodu poole. Rahvas lehvitab meile, meie lehvitame vastu, Hüatsint näitab reisi ja on leiutanud uue väljendi: njuumuunimine.
Unine Trebonius vankri tagaotsas tunneb huvi, kas me jõuame varsti järgmisesse orgu ja saame uurida, kus seal küll oleksid hundid elanud.
Spiacumi küla Pinsolarumi oru kagusopis. Jõuame sinna kella ühe paiku pealelõunal. Uurime.
Spiacum = vaimne nõel (lad.k). Pinsolarum = sinu kohal (lad.k)
See on mahajäetud küla, puust majad, tahutud palgid. Arhitektuurne stiil muutub “mägiliseks”. Osad majad põlenud. Natuke tuttav tunne tekib.
Siin on teadaolevalt olnud Pinsolarumi karja vanad verivaenlased. Läänenõlval küla kohal on metsameeste maja. Liigume selles suunas. Külast viib sinna vänkerdatav rada. Jõuame lattaia juurde. Krunt on üsna suur, tervenisti ära piiratud. Aed kaob külgsuunas. Puud, põõsad jne… Värav on katki ja eest ära tõstetud. Sõidame väravast läbi, jõuame tühjale kivisele platsile. Ei puid, ei põõsaid, ei maja. Plats on umbes Jaanuse aia suurune.
| Rull: wits+occult ja õnnestumiste arvu jagu täringuid perception vise. See vise annab essentsi olemuse – missugune essents on õhus. |
3. leiame hävitatud locuse
Antonia tunnetab, et toimunud on supernaturaalne sündmus. Toimunud on gauntleti sulgemine ja locuse hävitamine. Selle tegemiseks ei pea olema väga kõva persoon. Essentsidest on tunda: “miski on puudu tunne” – see on elusolendite kohalolek, mis puudu on. Kohale see ei meeldi. Kunagi on siin olnud “mäest alla jooksmise lõbusa tunde essents”. Kunagi elas siin Vaimse nõela kari.
Robinus vaatas läbi gauntleti ja nägi ühekordset kindlusvillat palissaadi ja torniga. Väga uhke ehitis. Sellel on puusammastega galerii. Ees on väikese majaga aed. Orupoolsesse nurka on tehtud puidust torn. Stiliseeritud nagu oleks tehtud kivist. Paistab liikumas ka imelikke vaime.
Me kõik vaatame samuti. Näeme väga kõhnu oravate ja nugiste vaime. Ülikõhnad, luidrad. Kiiruse vaimud. Veel kõnnib ringi puust tüdruku nukk, nii umbes 80cm kõrgune. Leiutamise ja näitemängu vaim. Veel näeme koera vaimu. Pika nina, paksu karva ja väikese kasvuga koduotsimise vaim.
Antonia vaatab ka. Näeb detailsemalt. Maja on lääbakil ja mahajäetud. Kõik on vähe äravajunud ja vildakas.
Asume krunti läbi uurima. Otsime jälgi eelmistest asukatest.
Robinus otsib läbi maja platsi – kas on kuskil jälgi keldrist, Margaret hakkab järjest suurenevaid ringe pidi krunti läbi otsima. Krunt on umbes 6 hektari suurune ja ümbritsetud lattaiaga kogu ulatuses.
Guddag näeb teisel pool torni asukohta. Läheb ja püüab seal kohas labidaga kaevata. Kaevab ja saab aru, et see on täiesti naturaalne pinnas. Järeldab, et keldrit siit me ei leia.
Antonia uurib teispoolsuses maja ja torni ja püüab aru saada, kus on seal majas kõige vaimsem koht – see on selgelt tornis. Antonia läheb sinna, kus Guddag kaevab. Ja vaatab teispoolsusesse.
Robinus hakkab rauda otsima. Teised näevad, kuidas Robinuse silmad hakkavad hõõguma ja siis jahtuvad aeglaselt maha. R. üritab vaadata sektorit, kus asus maja. Aga rauda ei leia.
Margaret leiab puu otsast pesakasti. Tühjaks uuristatud pakk, millest pesa tehtud. Tammepuu otsas. Margaret ronib puu otsa ja vaatab pesakasti. Seal on linnusulgi, pesamaterjal pärineb ümbruskonnast. Muud huvitavat ei paista. M. tuleb puu otsast alla.
Guddag püüab aru saada, milline osa tema uuritavast platsist on ebaloomulik. Kaardistab geomeetria. Väljak on anomaalne, ülejäänud ala normaalne.
Hüatsint kaevab. Vihmaussid on kõva kaup.
Antonia kuulab vaimude juttu. Kostab soigumist. Ainuke asjalikum tüüp on koduotsimise vaim. Tuulab ja nuusib ringi. Samades kohtades kus meiegi. Antonia saab aru, et koduotsimise vaim on meist teadlik. Vahepeal Antonia nuusutab. Tunneb vettinud puidu lõhna maja asukohas teispoolsuses.
Antonia läheb ja võtab vankrist oma kalkunikoiva, käib sellega ringi ja vaatab, mis juhtub. Küünised on halvaendeliselt kronksus.
Ütleb kalkunikoivale: Otsi!
Viib koiva maja juurde. Teeb kõike hästi rahulikult ja enesekindlalt. Küsib koivalt:
Kus pool on raamatukogu?
Koib on kõhklevalt konksus.
A proovib koiva nagu nõiavitsa kätte võtta. Varbad ettepoole. Hoiab õrnalt, et ta vägi koivale üle kanduks.
Koib on must, umbes 20cm pikk.
Koib ei reageeri.
Antonia näeb, et gauntlet on siin hästi paks. Paksem kui tavaliselt.
Vaimude jutust kuuleb A järgmist:
Pole elul enam sellist hoogu, liiga aeglane käik on elul sees.
4. Uurime küla
Liigume külla tagasi ja hakkame maju läbi vaatama.
Saame aru, et inimesed on selle küla maha jätnud. Toimunud sündmused on neid ajendanud. Kõik väärtuslik on kaasa võetud, maha on jäetud ainult suured asjad.
Külas vaatame ka läbi gauntleti. Näeme inimasustusega kaasnevaid vaime, kes on kehvas seisus.
Küla keskväljakul on suur ja väga ilus orava kuju. Puukuju, mis on värvitud ja millelt on värv hakanud maha kooruma. Kuju alla on kirjutatud “Pähklike”.
Vaatasime läbi gauntleti. Elu käib. Vaimud liiguvad, teevad toimetusi. Näeme koduvaime, puutöövaime, higise töö vaime, luidraid pereõnnevaime. Kõik on haiged ja hädised.
Orava kuju juures teisel pool näeb Antonia ahelaid, mis on katki tehtud.
Otsime üles küla surnuaia. Pisike nekropol. Locust ei leia.
Räägime vaimudega.
Keskööl läheme surnuaiale tagasi.
VARUDEST MAHA 6 TÕRVIKUT
Palume Antonial vaime (ghost) tajuda. Ei taju ühtki.
Spiriteid on näha. Suur rasvane näljavaim, pisikene-peenikene kustunud küünlast tuleva suitsu moodi kongus ninaga vana naise näoga vaim.
Kogu see pilt siin külas ja ümbruses näib vaikne ja rahulik.
Lõppkokkuvõttes tundub see väga kummaline ja ohtlik. Nagu vaikus enne tormi.
Küla ei ole lagunema hakanudki. Umbes 28 suitsu suurune küla.
Rita päevikutest tundub, et kas mõni vaim hoiab seda kohta teiste vaimude vabana ja saab sest essentsi, mõni võimas bown shadow on siin käinud või on
5. Halvaendelised hääled
Oleme surnuaial kui märkame küla keskel tulesid. Need on grupis, tõrvikutuled, umbes pool tosinat. Alfa asemik laseb tõrvikud kustutada.
Antonia daluks, kuulab ja haistab, G hundiks, perseptib ja tagasi inimeseks, M urshuliks perseptib, Robinus jääb inimeseks.
Kuuleme tõrvikute tulepahinat, sammude müttamist, urinat, plärinat; ninna tuleb tule lõhna ja võõraid lõhnu. M kuuleb, et seal on üle viia, aga alla 10 liigutaja, kellest mõned on päris rasked. Kuuleme ka viginat ja virisemist.
Antonia vaatab teispoolsuses olevaid vaime. Seal on 1 väga pisikene vaim, hundi peaga, rätik peas, kepp käes, käib närviliselt edasi-tagasi ja pobiseb omaette.
G arvab, et see on igasuguseid asju tagaotsivate huntide vaim.
Lähme vankri juurde. Kui vankri juurde jõuame, märkame, et tuled on hajunud. Mõned lähemal, mõned kaugemal. Kuuleme haukumist. Tegemist on verekoeraga, kes oma ohvrit jälitab. Tema haukumine on kume, natuke õudne.
Robinus haarab cladiusest.
Hüatsint läheb põnevile.
Tividius tahab, et teda lahti seotaks. On vahepeal daluks muutunud. Ütleb, et tema lõukoerte läheduses köidikutes olla ei taha. Guddag ütleb Tividiusele, et kasvatagu iseloomu.
Primalis kostub: Otsi, murra, too!
Käsklusi andev sügav hääl pani võsa võdisema.
