320 AD, 13. aprill, kõver kuu. Kell on neli hommikul.
Oleme Karujärve ääres ja vaatame purede laipu.
Robinus nuusutab laipade lähedal. Igatsorti loomi on käinud. Karusid, lõvisid, rebaseid, rotte, nugiseid jm loomi. Üks inimene – ei ole tuttav lõhn. On mõned võõrad lõhnad, millele nime ei oska anda. Ka vampiiri lõhn. Robinus tunneb Juliuste vereliini lõhna ära. See lõhn oli kellegi küljes, keda Robinus Veronas kohtas. (Aga mitte need 2 Juliust, keda meie kohtasime.)
Robinus uurib haavu. Suhteliselt suure looma hamba- ja kihva jäljed (nt gauru?). Palju silmahambaid järjest – monstrid söönud. Enne surma. On pistodade torkehaavad. Pistodad on olnud hõbedast. Need on teised pistodad, mitte need, mis neil endil. Stilettode moodi.
Haavad on suhteliselt sügavad – pikad pistodad. Või ka odad. Hõbedast.
Laipadel hõbedast pistodad tupes. Need korjame ära ja võtame kaasa.
Antonia uurib okultse silmaga laipu. Hambajäljed on okultset päritolu.
Twilightis on keegi. Ühe mehe vaim, kel on puhmas kulmud, bakenbardid ja teravad kõrvad. Karvane keha, paksud juuksed. Paljas. Ta on ühe laiba kohal. Tegu on kummitusega. Antonia ja Tacitus saavad teada, mis järjekorras pured surma said. Said surma siinsamas.
Uurime laipu. Kolm põlvnevad Rabid-Wolfe’ist (Gurim Ur) ehk Marus Hunt. Neljas põlvnes Hõbedasest Hundist (Tzuumfin).
Puredel lähtub kõik isahundist (meil emahundist).
Gurim Ur oli hingelt täiuslik. G.U teadis tõde maailma kohta. See teadmine läks talle kalliks maksma, sest teised kutsusid teda nõrgaks ja rumalaks ja tegid temast oomegahundi (alfa ja oomega… viimane). Isahunt andis talle kõige pühamad teadmised. Ta oli tark ja aus ja ei suutnud taluda ühtki valet enda juuresolekul. See ajas ta vahetevahel pisut hulluks. Ta ise kutsus ennast Gurim Aus. Püüdis halba heaks teha, aga see oli raske ülesanne.
Hõbedane Hunt, Tzuumfin, oli süütu ja usaldav. Aitas isahundil hoida usaldust ja sõprust vaimude isandatega ja sõbrustas nendega avalikult. Kui isahunt ei olnud enam nii tugev kui oli kunagi olnud, hakkas ta õpetama oma vanematele lastele ülesandeid, mida nad temalt pidid pärima. Arvatakse, et emahunt võrgutas kunagi Hõbehundi ära. Pole teada, mis nende poegadest sai. Igatahes Hõbedane Hunt, kunagi süütu ja usaldav, sattus raevu isahundi surmast teades, et naiselik libavaim, keda ta oli armastanud, oli isa surma eest vastutav. Ta ronis kõige kõrgema mäe tippu, et Kuule isahundi surma eest kätte maksta ja hävitada enda hingelt reetmise vari auväärse surma läbi lahingus. Kuu oli tema jaoks liiga tugev. Reetmine ajab teda raevu. Hõbehunte kutsutakse ka Elevandiluust Küünteks (Ivory Claws), Purest of the Pure.
Ühel tüübil on kullast granaatidega rist, tal on ka kõige vähem relvi. Ta on Hõbehundi suguharust. Leiame kolm jahivibu (nööre ei olnud peal) koos nooltega. Pronksotstega. Kolmel on mõõgad, ühel ei ole. Pistodad on hõbedased, mõõgad on tavalised, rauast. Ristiga vennal on vähe teistsugune pistoda – “idamaine”. See ei ole kõver, sel on veider kuju. Kaks tera. Üks tera on valgemast metallist kui teine. Kõik pistodade tuped on saanud ilmakahjustusi (vajavad hooldust). Maas on üks oda. See on tavaline raudoda, aga odaots on kaetud ornamentidega – hettide oda. Hetid olid esimene kultuur, kes tegi rauast relvi. Ilmselt on see olnud väepealiku oda, sest on väga rikkalikult ehitud. Hetid on legendaarsed, arvatakse, et nad olid suured maagid. Nende rauast relvad on nürinematud.
Leiame veel tavalist provianti. Huvitaval kombel ei ole mitte miskit puudutatud – keegi ei ole midagi närimas käinud. Kõik on puutumatu. Leiame ühe topsiku laipadest natuke maad eemal. Tegemist tühja nahast pinaliga. Tacitus uurib pinalit näeb järsku, et kullast ristiga hundil on vöö küjes 2 nahariba, mis on katkenud. Pinalil on ka 2 katkenud nahariba. Pinalil on olnud pitser, aga see on murtud varem kui surm tuli. Pinalis on olnud pärgament, mis lõhnas ka libahundi järele. Tindilõhn on ka olemas. Tacitusele ei tule libahundi lõhn tuttav ette, aga jätab meelde. Me ei leia kusagilt pinali korki. Tacitus sai teada, et pärgamendi võttis pinalist Julius (mitte meie) ja see toimus hulk aega pärast lahingut. Kummitus on ristiga mehe vaim.
Me leiame igalt mõõgaga tüübilt ühe purgi, milles on karukusi. Emakaru kusi, ei ole innaajal, aga haiseb kohutavalt. Kasutatakse lõhnamaskeeringuks.
Kõik leitud asjad võtame kaasa.
Robinus asub Juliuse lõhna träkkima, leiab selle ja liigub põhja poole. Jäljed lähevad piki randa. Robinus tuleb tagasi.
Arutame, mida teha.
Kummitus materialiseerub. Palub meil otsekohe pinali ja pistodad maha tagasi visata.
Trebonius küsib: Kas sul on midagi pooleli jäänud.
Kummitus: Visake kohe maha või kahetsete kibedasti.
Tr: Äkki me võiksime need asjad anda sellele purele (nimetab selle nime, kelle me vahepeal kinni püüdsime ja kes ära pääses).
Kummitus: Ei, visake kohe maha.
Tr viskab maha, aga võtab kohe tagasi ka.
Initsiatiivid:
Kusonagi – 16 inimene
Hyancint – 14 inimene
Trebonius 12 – inimene
Robinus 10 – hunt
Tacitus 10 – hunt
Guddag 10 – inimene
Azura – 9
Margaret – 8 dalu
Kummitus – 7
Kusonagi ähvardab pistodaga Kummitust ja käseb sel kõik ära rääkida. Või muidu…
Kusonagi ütleb, et kui Kummitus ükskõik kelle karva puutuma juhtub, siis ta lööb kindlasti.
Kummitus ütleb: okei
Hyacint läheb juurde, ütleb: Kuulsid, ta teeb sust pulbri kui sa ei kuula. Ta on kõige võimsam forsaken siinpool mägesid.
Tr näitab Margareti käes oleva rulli poole ja küsib, mis selle sees oli.
Robinus urshulistub. Ja ütleb: Jaajaa
Tacitus muutub daluks.
Guddag võtab oda kätte.
Azura ütleb: Mmmm kui nutikas vaim.
Margaret seisab ühes käes pinal, teises hõbedane pistoda.
Kummitus ütleb, et kirjarulli sees oli sõnum.
Tr ütleb, et talle tundub, et see ei olnud mitte purede vaid forsakenite sõnum.
Tekib keskustelu, mis on kirjas, kes avas pinali.
Ta ütleb, et pinal on vend Mariuse oma ja vend Marius hoidis seda.
Küsime, kes tema on.
Ta vastab, et maailmavallutaja, esmasündinu ja tõelisest tõelisem Vladimir.
Küsime, miks ta neid asju valvab.
Tema vastu, et see on tema töö. Ta valvab neid asju. Ta lubas Mariuse turvaliselt Milaanosse toimetada.
Tr küsib, kes kirja ära viis.
Kummitus: See oli keegi võõras, kes võttis kirja vägivaldselt ja läks. Ei tahtnud eriti rääkida.
Margaret küsib kummituselt, kes neid ründas.
Kummitus: Materialiseerunud vaimud, paljude küünte ja hammastega, neil olid iselendavad pistodad.
Tr küsib, et mis oleks kui me vend Mariuse Milaanosse viime?
Kummitus: Selleks tuleb otsida üles kiri, pinali kork ja võtta vend Marius ja kõik tema asjad ja toimetada Milaanosse.
Tr palub Kummitusel meest kirjeldada.
K: Nooremapoolne mees, kes kandis tumedat värvi tuunikat. Ta ei vajanud valgust, oli kiire ja tugev. Tal oli sirge nina ja heledad lühikesed juuksed. Kui ta võitles, siis tal hambad kasvasid pikemaks. Ta võitles tavalise mõõgaga, millegipärast lõi see mõõk minust läbi. Ja tal kasvasid haavad väga kergesti kokku. Tuli põhjast, liikus lõunasse. Üks päev pärast lahingut. Tundub, et ta teadis, mida ta otsib.
Kummitusel on aadress, kuhu nad pidid minema. See on Milaano, via Romanum 6. Marius oli teisest karjast, nemad pidid lihtsalt teda kaitsma. Marius tuli ühel õhtul nende karja juurde, rääkis alfaga ja alfa andis käsu teda saata. Marius oli roomlane.
Robinus pistab vahele küsimuse, et kui suur on nende kari.
Kummitus vaatab meid, ütleb, et suur, suurem kui teil.
Arutelu, mida teeme.
Trebonius mõtiskleb teemal, et võiks minna ja viia Mariuse Milaanosse.
Peab plaani.
Tr mõte: Lähme Veronasse, toome päris tiigri. Laseme tiigril kõiki laipu maitsta, võtame nende kuju ja läheme Milaanosse Mariust viima.
Tr mõte: võtame tüübid kaasa ja paneme külmikusse.
Tr mõte: las Antonia võtab 3se deathi gifti ja siis saame külmiku peadelt küsida, mis seal toimub.
Jääme arutama, millal laipu külma viia.
