Kell on kümme õhtul. Kuu loomine on. Prescia värava lähistel kaotet lõhna otsimas. Milaano suunal. Milaano on päevateekonna kaugusel.
Robinus asendab alfat.
Jeesus ütles, et õndsad on need, kes on vaimult vaesed.
Robinus teeb Kusonagile rääkimise märgi.
Lepime kokku, et eelviimase verstaposti juures enne Milaanot kohtume Kusonagiga.
Robinus paneb peale karjatunnetuse ja kui Kusonagile miskit väga pahasti läheb, siis ta hüppab siiapoole ja Robinus tunnetab teda kohe.
Liigume öösel huntidena ja varavalges muudame ennast inimesteks.
Hommikuks oleme poolel maal. Otsime võõrastemaja – tee ääres on neid palju ja puhkame, magame, sööme, tahetakse ühte kulda.
Robinus läheb võõrastemajapidajaga tingima. Kuld on ikka liiga palju.
Meie ju magame päeval, uute külaliste jaoks öösel on tuba juba jälle vaba. Tacitus räägib, et kõrtsipidaja saab ju ühe toa eest topelthinna.
Võõrastemajapidaja on nõus ühe hõbeda maha võtma.
Margaret tuleb kampa tingima. Enne läheb ja uurib just väljunud külastajatelt, et kahese toa hind on 2 hõbedat. Kõrtsmik on nõus 9 hõbeda eest kolm kahest tuba andma. Antonia tuleb omakorda kampa ja räägib kuue hõbeda eest meile suure toa välja. Kõrtsmiku pea hakkab valutama ja ta annab järele.
Lähme tuppa, paneme ukse lukku ja Robinus rullib oja lahti.
Peseme.
Magame.
Esimese vahetuse valvab Tacitus, teise Antonia.
Antonia valvekorra ajal jääb koer vait.
Antonia tunneb imelikku lõhna, mida ta pole kunagi varem elus tundnud, ometi on see lõhn talle tuttav. See on võõra libahundi lõhn. Teisel pool on kõik rahulik. Libahunt on emane, inimese vormis.
Antonia läheb närvi, valitseb ennast väga suure pingutusega, et mitte gaurusse minna. Ajab karja üles ja räägib Robinusele loo ära.
Robinus, Tacitus ja Guddag tunnevad endast võimsama libahundi lõhna ja kõik hirmuvad.
Margaret ei tunne midagi.
Robinus värskendab oma karjatunnetust.
Lähme alla.
Robinus küsib vanamehelt leti taga, mis koeral viga, et vait jäi. Kõrtsmikku pole, tema asemel mingi vanamees.
Robinus on nii sassis, et Antonia patsutab talle õlale, ütleb, võta rahulikult ja läheb välja värsket õhku hingama. Margaret ei tunne mingit lõhna, elu on lill ja tea on lõbus. Ühineb Antoniaga väljas.
Robinus küsib, kes on käinud.
Vanamees ütleb, et paar võõrast ja mõned kohalikud tüübid.
Robinus küsib, kas mõni naisterahvas on ka käinud.
Vanamees ütleb, et üks käis siin, rääkis kõrtsmikuga, too läks näost valgeks ja pärast seda pole enam siin käinud.
Naine läks ära. Aga päris meie kohta.
Lähme sööma. Margaret annab vanamehele ühe hõbeda ja see toob ühepajatoidu kõrvale ka sinki.
Margaret läheb korra välja ja uurib ümbrust. Lõhnad on tavalised. Tallis jageleb kaks meest millegi üle. Tee ääres puu otsas on kaks väikest poissi.
Uurib poistelt elu. Poisid ütlevad, et juba teine kapuutsiga võõras, kes nendega jutustama tuleb. Margaret mõtleb, et see võib olla see võõras naine-libahunt. Poisid ütlevad, et neid on Margareti eest hoiatatud, nad ei julge alla tulla, sest on öeldud, et M söövat lapsi.
Margaret läheb räägib kaaslastele asjast.
Robinus paneb ette, et ootame pimedani ja võtame kõrtsmiku ja liba jäljed üles.
Hakkab pimenema, härjavankreid ja inimesi hakkab tulema.
Lähme kõrtsist välja. Plaanime daluks muutuda ja nuusutada. Aga enne peame aru.