97. Lugu – Täädu vaatab tornis läbi ja näeb mis toimus
Kell on pool üks öösel veidi läbi. Nii veerand tundi. Kibuskuu. Jätkab Tädu. Tädu näeb. Maaliline pildike kaevandusest. Põleb hall tuli, mis valgustab vaime, kes on lühikest kasvu ja meenutavad inimesi, aga neil on ebaloomulikult suured pead. Valged habemed, pikad lotumütsid. Haamrid, meislid, vasarad, laternad, kirkad. Neid on umbes 7. Istuvad seal kui nende keskele ilmub üks inimene. Tädu kahtlustab, et see võib olla tüüp, kes muutus nahkhiireks. Ütles vaimudele sussermusser, vaimude ümber tekkis helesinine rõngas, mis muutus keraks. Vaimud jäid sinna sisse. Võtab taskust 2 geoodi (munad, mille sees on lillad kristallid), seejärel võtab endal põuest väikese raske anuma, lükkab korgi pealt ära ja valab geoodide sisse läikivat vedelikku ja ütleb võlusõnu ja geoodid kasvavad samadeks kristallideks, keda me enda ees näeme. Samal ajal vaimud lammutavad kera, kuhu pikapeale tekivad mõrad, sealt tuleb kilde välja. Lõhnatu kutt kaob, kristallid jäävad alles, seisavad käed risti rinnal. Vaimud lammutavad kera ära ja on väga vihased. Vehivad laternatega. Kristallid laskuvad ülevalt alla, pikud lähevad neile järele ja ajavad neid ära. Mingil hetkel hakkavad…