Kahanev poolkuu, Bütsants, kell on jälle kaheksa õhtul
Oleme obeliski juures ja Täädu vaatab teisele poole.
Teisel pool on ka obelisk ja on seal veel suurem. (Maajumalat kummardavad vampiirid.) Varjumaailmas on see ala ca 4x suurem. Obeliski ümber 4 väiksemat obeliski nelinurkse väljaku igas nurgas. Obeliskide vahel on koodeksid, kivist, hieroglüüfid peal. Võimuvaimud, inimese keha ja pistriku peaga. Horuse vaimud. Vaaraode ja taeva jumal. Horus oli jumal, kes äratati surnust ellu.
Täädu kuuleb, mis nad räägivad. Üks ütleb teisele, et näeb urathasid (meid). Arutavad, et vb peaks meid minema kihutama, kas on abi vaja kutsuda, ega ole, küllap saavad ikka ise hakkama. Maastik on teisel pool kõrb, linn on natukene kaugemal – hooned on sarnased küll, aga vist mitte päris sarnased. Teisel pool on näha kindlus. Siinpool varjavad majad vaate. Obeliski peale on teisel pool midagi kirjutatud: Hik herat Hermes.
Aleksandros Ryiter – taumaturg, keda me otsime.
Lähme hunti vaatama. Täädu vaatab, tekib tugev illusioon, et hunt ründab teda ja rebib ta lõhki (peaaegu saab surma, aga siis mingi teadvuse osa ütleb, et see on illusioon). Ja Täädu saab aru, et ka hunt on lookus.
Guddag üritab aru saada kurja juurest, aga ei saa, siis uurib, mis nõrkus sellel hundu kujul on. Nõrkusteks on nõrkused kullast huntide ja peeglite vastu.
Hundikutsikaid ei meenuta. Romuluse ja Remuse ema.
Lähenevad sõdurid ja hakkavad uurima, et mis me siin teeme. Täädu teeskleb “lolli” turisti ja räägib koduses murrakus hulga juttu, kuidas talle selline suur linn ikka väga meeldib ja nii edasi. Kas pilti võib teha?
Trebonius hakkab sõduritega lobisema.
Sõdurid seletavad, et kullast hunt on kõvasti maas kinni. Arutelu. See, kes neist kreeka keelt räägib, ajab Margaretile ligi ja kiidab, kui kena mees M on.
Hundi püstitas Nikletian. Kes on ammu surnd. Aga obelisk on kaasaegne. Kreeka maagid tõid Pärsiast. Jätkub sõduritele silmaviskamine. Asuvad barakkides, lemmikkõrts on Vanilla Auster.
Lepime kokku kohtumise järgmisel päeval kesklõunal.
Trebonius taipas, et ühele tüübile tundus M huvitav, aga ilmselt tahavad M arvel nalja teha.
Ja kui me seal arutame, läheneb meile jälle keegi. Samal ajal Täädu vaatab madu. Läbi. Näeb teisel pool pisikest püramiidi selle asja kohal. Pisikene, ühest tükist. Ümber püramiidi tipu lendavad võtmed. Suured. Püramiidist ca 15m kaugusel on sein. Nagu oleks millegi sees, aga taevas on näha. Guddag uurib sammast. Tunnetatav on see, et vihkab elu tervikuna. Nõrkused on inimesed, jumalik tuli.
Meile ligineb libahunt, skaalal meist veidi nõrgem. Seljas lihtsad riided, pikk kapuutsiga mantel, paljajalu. Ütleb, et tema nimi on Mentos Draakiast. Tuli meid tervitama Bütsantsiumi nimel. Trebonius tutvustab ennast ja karja. Mentosel on hea meel meid näha ja ta tahab meile tutvustada mõningaid reegleid. Näitab meile majakaid – seletab, kus need asuvad. Need ei ole tavalised majakad, ka tuli, mis seal põleb ei ole tavaline tuli. Teisel pool Kuldsarvelahte on Kalcedonium või oli see nüüd Krystallinum. Koht siin on väravaks. Majakas ei ole valvuriteks mitte tavalised mehed. Majakad võivad näidata tuld ka linna peale ja seda on ajaloos tehtud. Teada on, et seda tuld on näidatud libahuntide peale, kes on võtnud muid kujusid peale inimkujude. Ühesõnaga on tegemist hoiatusega.
Trebonius seletab, et me ei tulnud siia probleeme otsima/tekitama. Kunagi oli siin palju vampiire, maagid seadsid need prozhektorid üles.
Trebonius uurib, keda Mentos esindab – tervet linna. Ghostwolf. Uurime-puurime, et mida see Mentos räägib – karja juht ta ei ole. Nii et vb ongi esindaja. Täidab kellegi korraldust. Mentos pakub oma abi – juhul kui me oleme siin müstilistes asjades.
Mentose nõrkus = võim.
Trebonius ütleb, et meid huvitava maagid. Kas linnas on maage, rühmitusi või üksikisikuid, kes on teadaolevalt üksteisega konfliktis. Vastus – ei. Küll aga viimasel korral kui roomlased linna vallutasid, tehti mõlemale poole majakad (ehitati uuesti üles). Trebonius ütleb, et me tahame leida ühte konkreetset maagi. Miks? Talle on vaja anda sõnum, ta võib ise otsustada, kas ta tahab meiega kohtuda v ei.
Sõnum Aleksandros Ryiterile: Veskimees on väsinud ja veskikivi kulunud.
Mentos uurib, et teadaolevalt on meiega kaasas mingi väga võimas artifakt, kas me ei tahaks seda näidata. Väidetavalt on Aleksandros sõnumi kätte saanud.
Mõned hundud tajuvad ümbritsevas keskkonnas jumalikku võnget. Meid vaadatakse. Mentos ütles, et meil on kaasas taim kiire kasvuga. Trebonius ütles, et see on täiesti ohutu kuni me oleme siin väljakul. Mentos pisut nagu vabandab, ütleb, et ta ei tahtnud meid kuidagi solvata. Mentos soovitab meile lähedalasuvat turvalist öömaja Hundinahk, kus me võime isegi kohata seda, keda soovime. Isegi lookus on. Tundub, et ta räägib tõtt. Vabandab, et kui vastuvõtt tundus, kuidagi ebamugav, siis seda ta küll ei tahtnud.
Robinus uurib Maximus Romanuse kohta. Olla käinud eelmisel aastal, tahtis kellegagi kohtuda, kohtus rohkem kui ühe kohaliku tegelasega, aga info selle kohta on konfidentsiaalne.
Mentos saadab meid öömajja. Läheme läbi sepikodade piirkonna. Sensime. Seal on rohkem kui üks tegelane, kes ei ole inimene. Suured sepikojad, aga kõik räämas ja lagunenud. Tr uurib, et kaua nad juba sellised on, Mentos, et forever, paranda kuidas tahad, ikka sellised. Sepad veidrad, inimesed siin väga olla ei taha. Tehisolendid on need sepad. Asoti tuli hoiab neid elus. Disquaiet.
Jõuame peaaegu sepikodade piirkonnast läbi, näeme templeid. Läheduses kõrtsid. Kõrtsi pilku heites, näeb Trebonius, et neljast inimesest pooled on inimesed. See paar, kes ei ole inimesed, on huvitav paar. Üks on väga lihaseline, aga käed on sellise mehe omad, kes ei ole teinud väga palju tööd, nahk on pronksja õliga kaetud, tumedad heledad lokkis juuksed ja pikad lokkis kulmud – süsimustaks värvitud. Kaelas suhteliselt kallis kaelaehe. Vb pronks a vb kuld, või ikkagi vast pronks. Tema kõrval toolil on märss. Hoiab graatsiliselt käes pokaali / sarve ja vestleb teise inimesega, kes ei ole inimene. Teine on varastes kahekümnendates tüdruk. Ta on väga ilus, seljas tunked ja üleni nõega koos. Hoolimatu välimusega. Käed rakkus. Ülimalt väsinud. Arutlevad väga energiliselt millegi üle. Laual on väikesed metallbatoonid, mille üle nad arutlevad. Tehnoloogiline jutuajamine – saame aru, aga ei mõista. Eristame kreekakeelseid sõnu, millest oleme teadlikud: Pyros, Asot, Mentor. Mentos juhatab meid saa paari juurde ja ütleb: Isand Aleksandros, teile on külalised. Tema ulatab meile käe ja ütleb: Zere, meeldif thvuffuda. Mina fega reemustama teie saabumise üle. Rämeda gooti aksendiga. Tegu on hea kõnemehe ja esinejaga. Tütarlaps tekitab meis sügavat sisemist ebamugavust. Trebonius tänab oma saatjat. Mentos uurib, kas ta saab meid veel aidata, aga Aleksandros saadab ta käeviibutusega minema. Tunne, et meid vaadatakse, jääb.
Kõrts kuulub Aleksandrose täditütrevennapojanaiseõelehmapojamemmepojale.
(vennapoja täditütrele Petros Maskalaikosele).
Ta on reisil.