I episood – sündmuste jätk
29.03.320
Trebonius leiab lõksus vaimu ja avastab, et Pinsolarumis on veel üks libahunt. Guddagi salvab hõbedane pistoda ja Robinus saab hammustada. Tacitusele ei meeldi piiskoppide ebaviisakas rahulikkus. Margaret püsib alfa kandadel. Piiskopid hakkasid sekundeid lugema. Antonia jälgib vaime ja vaimust vaevatuid. Niiditõmbaja kadus, nagu ka laip laagriplatsilt.
Tacitus on varjunud esimeste majade vahel.
Robinus on metsa servas, teist vooru Gauru ja tema ees lebab ilma peata mees, kes purskab veel verd – ja nüüd lõhnab juba nagu inimene.
Antonia on samuti sealsamas esimeste majade juures (järgmises ringis tahab Two-world eye’ga vaadata, kuidas vaim kehast jalga laseb).
Trebonius ja Hyacinth on kõige ees majade vahel.
Margaret on ühe vooru võrra Hyacinthist ja Treboniusest ühe vooru võrra maas üksinda hiilides majade vahel.
Kõik peale Robinuse on huntidena.
Initsiatiivid (osa eelmisest korrast, lisandusid Tundmatu 2 ja Guddag):
Tundmatu 2 (Vari): 19
Tacitus: 17
Antonia: 17
Guddag: 15
Tundmatud (Niidiotsad ja Piiskopid): 14
Trebonius: 12
Hyacinth: 11
Robinus: 9
Margaret: 8
Sündmused jätkuvad.
I voor
Esimeste majade juures varjunud Tacitus nuhutab õhku, tunneb lõkke põlemise ja inimese lõhna, mida enne ei olnud. Aga küla lõhnab ikkagi üle kõige. Hakkab hiilima küla keskme poole. Eemale Gaurust ja kuna siin sündmuseid ei paista muud olevat kui ainult Gaurus Robinus, siis siit edasi.
Guddag nuusutab saua, mille surma saanud tüüp on maha pillanud, täpselt tema nina ette: nuial on tavaline lõhn: tammepuust, pronkspoldid on sisse keeratud, kinni on temast hoidnud täiskasvanud mees, kerge adrenaliini all. Nui on ilmselt juba üsna vana, sest higi lõhn on ikka kaua sisse imbunud sinna. Mingites kohtades on ka vere lõhna, kuigi saua on puhastatud. Relvasepa tehtud, aga ei ole samas väga kallis. Kandja jaoks ei olnud see mingi relv, mille ta oleks äsja maast võtnud. Tõenäoliselt oskas hästi käsitseda. Kandja on terve olnud – vähemalt käe küljes pole mingit haigust olnud. Õrn sõjakuse lõhn on ka juures.
Guddag aga ka näeb, et üks teine mees jookseb ja tal on käes oda, jookseb Guddagi poole. Mis teda aga üllatama paneb on see, et mingit lõhna ei ole. Jookseb Guddagi juurde kohale, Gaurut ta ei märka.
Mees paneb Guddagile kõva laksu, Guddag tunneb oda teravikku, aga ei saa pihta. Guddag haugatas talle selle peale solvunult.
Mees hüüab: Hunt on siin! Hunt on siin! Tulge siia!
Trebonius liigub suure korjuse juurde ja teeb occulti viske, et uurida seda olendit, kes tossab. Midagi nagu meenuks. Mingi võimsam tormi või raevu vaim, tema keha. Kas ise materialiseerunud või seestanud mõnd muud üleloomulikku olendit. Nagu ei oleks päris surnud. Trebonius vaatab Videvikku: näeb seal väga selgelt, et selle tüübi küljes on nagu heinapall, sodisid täis ja see tüüp Videvikus rapsib hullult ja üritab sellest kehas välja tulla, aga see pall hoiab teda vastu maad või selle keha juures kinni. Ümber nagu oleks väike kraater – kui paneb Videviku ja selle maailma pildi kokku – nagu oleks ülevalt alla tulnud.
Hyacinth ei tee midagi.
Robinus näeb, et nurga tagant hüppab välja hunt ja tema tagumikust turritab välja oda ja oda küljest turritab välja mees, kes karjub “Hunt! Hunt!” Robinus ründab meest, aga see hakkab kiuksuma ja jookseb lihtsalt kõigest jõust vastu majaseina ja lendab selle peale selili maha.
Margaret hiilib edasi Treboniuse ja Hyacinthi lõhna jälgedes ja jõuab neile järele. Näeb samuti neid kummalisi ratsanikke mööda ratsutamas, kellega Treboniuski äsja kohtus.
Jaanuse käsul: Resolve+Primal Urge Saab aru, et need tüübid on temast võrreldamatult tugevamad. Pole variantigi, et nendega lahingusse minna. Margareti tabab paanikahoog.
Jaanuse käsul: Resolve+Composure
Margaret surub end ligi maad, et nähtamatuks muutuda, surub sõõrmed kinni, kuuleb kisa-kära – hundid tulevad, ärge võtke kilbid, võtke odad – kõik lõhnad ja hääled, nagu oleks tropid kõrvadest ja sõõrmetest ära tulnud.
Trebonius ja Margaret saavad aru, et lõkke juures on neli koera. Saavad aru sellest, et koerad hakkavad halvavas hirmus ulguma.
II voor
Tacitus on majade vahel, kuuleb oma selja taga haukumist, rebimist ja karjumist. Selline rahulik küla. Natuke nagu ajab rahulikkus turjakarvad turri. Tc tunneb, et M ja Tr läksid. Ja tunneb kuskilt maja lähedusest, siit-sealt immitseb eriti kontsentreeritud maja lõhna, mis läheneb mulle. Ja suures koguses maja lõhnasid ligineb mööda tänavat. Kõik on täis jälgi mis lõhnab maja järele. Suudab isegi träkkida.
Antonia vaatab teisele poole: kuhu niidid lähevad. Üks jõudis just nende juurde – see mees, kes ründas Guddagi ja jooksis vastu maja seina.
Viskab Occulti: no ei saa mina aru, mis siin toimub või mida siin kokku keeratakse. Mediteerib selle üle, kas võiks seda niidistikku ära kasutada, et mingit Gifti või Rite’t saada. Peab välja mõtlema, mis vaim see on.
Guddag püüab tuunika pambust endale ühe tuunika välja sikutada, et end inimeseks muuta.
Antonia kõrvale ilmub teiselt poolt kaks meest, ei tee üldse häält ja ei lõhna. Ühel on käes nui ja ühel on käes mõõk.
Üks ütleb: Mis kurat siin toimub?
Näevad Robinust ja täiesti rahulikult pilgutavad natukene silmi, pööravad kanna pealt ringi ja kõnnivad minema.
Ja kuuldakse, kuidas arutavad: ei siin ei olnud ju midagi. No midagi ju oli. Teine hakkab selle peale hüsteeriliselt naerma: hea nali!
Antonia tunneb, kuidas meestel lihtsalt käed värisevad ja sel, kellel mõõk oli, lendab mõõk käest põõsasse. Vastu seina jooksnud mees tõusis ja pani suvalises suunas minema. Oda jättis muidugi maha.
Tacitus näeb, kuidas pimeduses tuleb tema suunas kaks hiigelsuurt hobust, 4-meetrised, peal 2-meetrised mehed, preestrid, suurest linnast, rikkalt riides, ülivõimsad. Vaatab: on ikka tüübid, suhteliselt karmid, märkab, et on suhteliselt karmid kabjad, metalsed. Lendavad suhteliselt aeglaselt Tacitusest üle. Tacitust kohutavalt häirib, et jutlevad häirimatult, small talk ja nägudel on ebaviisakalt rahulik ilme, paistab, et ei ole teel lahingusse. Kui mehed olid üle lennanud, hakkas kuulama kära, koerade ulgumist, jooksusamme, hullunud hirmunud koerade ulgumist ja tüüpe, kes nende peale karjuvad. Keegi karjub juba: tule taevas appi. Saab isegi aru, et valgust on korraga ümber rohkem.
Trebonius jälgib vaimu edasi. Saab väga selgelt aru, et heinapallisarnane säbruline asi on lihtsalt nagu sajakilone takjas vaimu rinna küljes ja ta ei saa sellest lahti. Tr tundub, et see keha kas on surnud või on koomas.
Trebonius hiilib edasi lõkke poole, esimese asjana jookseb temast mööda seitse meest, kuus odadega, üks mõõgaga. See, kes on mõõgaga, sellel on ka metallturvis, teistel nahk. Kõigil on peas kiiver. Näeb suurt lõket, läbimõõt u 4 meetrit. Leek ulatub ka nii 4 m kõrgusele. Lõkke ümber on vankrid suure ringina. See on olnud kas suur heinamaa vmt, mis siin külas on olnud. Pole päris keskväljak. Mõned hobused lõhuvad ringi joosta, mõned on vankrite ees, need on ka rahutult tagajalgadel. Koerad uluvad hullunult. Laias laastus on platsil paarkümmend inimest. Saab aru, et tegemist on vooruga. Tüübid, keda ta näeb, on heas füüsilises vormis, relvastatud. Ei kanna mingeid tunnusmärke, ei ole armeest. Ja ka kõik see, mis siin toimub, ei ole seotud sõjaväega, pigem eraalgatuslik tegevus. Mingi juhtimine on ja mingi sõjaväeline loogika on, aga distsipliin ei ole kindlasti veteranleegioni tasemel. Nagu kohaliku rikka kodaniku valve, aga see kodanik nagu ei sooviks end afišeerida – ei ole mingit plagu jmt. Nagu aetaks hämarat asja, aga mitte väga hämarat asja, sest väga hämarate asjade puhul kasutataks kellegi teise vappe. Saab aru, et laagris on pigem paanika kui täiesti korrastatud tegevus.
Trebonius on laagri perimeetris.
Jaanuse soovil: Wits+Composure.
Hyacinth viskab ka: Wits+Composure.
Robinus rabab selle mehe järele, kes jooksis vastu seina ja hakkas põgenema. Lööb hambad sisse, aga mees selle ringi järel seisma ei jää.
Robinus muutub inimeseks, on üleni verine paljas mees.
Hakkab otsima kangast: Wits+Investigation: on täiesti kottpimeduses, ei leia.
Margaret püüab kuulatada, kus on Hyacinth ja Trebonius. Otsib pigem Hyacinthi. Liigub varju.
Keset väljakut näeb Trebonius üht meest, kes ajab endale nahkturvist selga. Treboniuse ja Hyacinthi silma all tabab teda nool otsa ette ja tungib sügavale pähe. Mees kukub maha. Näib, et mitte keegi peale Tr ja H ei pane seda tähele. Nool tuli pimedusest.
III voor
Tacitus vaatab üle tema lennanud-ratsutanud hiiglaslikke kujusid, viib otsad kokku, et need on kristliku kiriku preestrid, piiskopid või midagi säärast. Hiiglaslikud lendavad ratsud võiks olla tema teadmiste järgi nende tavaline sõiduvahend.
Vaatab ringi, ega nüüd värskelt avastatud melu täis maailmas keegi pole teda avastanud või ei liigu tema suunas. Tunneb lõhnasid: inimesed, hobused, koerad, lõkked, elevus, hirm, liiguvad inimesed, hobused, koerad. Tema poole ei liigu keegi. Hiilib edasi lõkke poole.
Antonia teeb uuesti occulti: see on mingisuguse linnu vaim. Mingi lind, kes armastab väga palju laulda, näiteks lõokese vaim – või harakas, kes hirmsasti kädistada armastab. Järeldab sellest, mis vaimud sellist asja oskavad teha. Kommunikatsiooniga seotud lindude ja loomade vaim võib seda osata. Jälgib samal ajal, mis teisel pool juhtub. Need niidid, mis olid enne eemal, laagri teises servas, on nüüd liikunud laagri keskele.
Guddag püüab end varjulises kohas inimeseks teha.
Jaanuse palvel: Wits+Perception. Ei midagi. Guddag muutus inimeseks.
Tuul hakkab puhuma. Vähe sellest. Näeme, kust see algus saab. Taevasse tekib hiigelsuur valguskera, millest hakkab tuul puhuma, 20 m/s. Tuleb otse ülevalt alla, surub ligi maad. Epitsenter on R väga lähedal.
Guddag kuuleb, kuidas keegi talle kõrva sosistab: Ära mõtlegi liigutada. Samal ajal tunneb abaluu all midagi teravat.
Ka Robinus tunneb külma metalli vastu abaluud ja kuuleb häält, mis ütleb: Mulle väga meeldiks, kui sa rapsima hakkaksid, sest siis torkaks ma sulle selle 30 cm tera täispikkuses keresse.
Lisaks kuuleme me kõik häält, tuleb Guddagi ja Robinuse lähedalt, kes näevad ka, kust hääl tuleb:
Üks piiskoppidest on jalustes püsti tõusnud, karjasekepi püsti tõstnud ja hüüab:
“Austatud Pinsolarumi öövalvurid! Me soovime liikuda läbi teie Jumalast maha jäetud territooriumi! Kaduge me teelt ja me võib-olla unustame selle valu ja vaeva, mis te meile põhjustasite. Või tabagu teid meie raev!” Tacitus kuuleb kõrvalt, kuidas teine mees selle peale naerda kõhistab. Paistab, et nad naudivad ennast.
Esimene mees ütleb veel: “Ma loen sajani ja et teie lõhnagi siin ei ole.” Ja hakkab lugema. Üks toiming on 3 sekundit – meil on 33 raundi.
Trebonius liigub vaikselt mööda perimeetrit ümber vankrite ja katsub aru saada, kes seal veel on: enamus on sõjasulased ja voori mehed. Lõke on põlenud juba tunde ja tunde. Saab aru, et tegemist on okultsel põhjusel tehtud tseremoniaalse lõkkega. Meenutab Treboniusele Jaanituld. Ei meenuta kellegi põletamise tuleriita. Pigem eesmärk olnud, et lõke oleks kõrgem. Nagu selleks, et tule elementi oleks rohkem.
Robinus küsib häälelt, kes tal mõõka ribides hoiab: Kes sa oled ja mis sa tahad. Talle tundub, et vist keegi lakub teda kaelalt – vastuseks.
Margaret otsib Hyacinthi lõhna. Tunneb, kus on Hyacinth. Hiilib selles suunas ja jälgib ümbrust. Üritab aru saada, mis toimub. Saab pildi ette.
Jaanus: Margaret ja Trebonius viskama Wits+Composure.
Trebonius näeb, kuidas üle vankri hüppab keegi, täpselt selle koha peale, kus see tüüp on maas, nool peas. Rabab temast kinni ja sama hooga, millega tuli keegi, kukerpallitab end koos laibaga minema. Ülikiiresti. Margaret ei näe midagi. Mustad riided. Vist olid jalad, võib-olla kaks, võib-olla neli. Ja nagu polekski enam olnud teda ja seda laipa maas.
IV voor
Tacitus: vaatab teisele poole: piiskoppidel ei ole varjumaailmas vastet. Tacitus hiilib aeglaselt edasi lõkke poole, nii et piiskopid jäävad ka veel nägemisulatusse.
Antonia mõtleb edasi vaimude üle: ühel hetkel näeb, et niidid, mis küla keskele kokku lähevad, on ühel hetkel kustunud. Ja need niidid, mis viisid taevast nendeni, vajuvad laiali. Inimesi, kes nendega seotud oli, praegu ei näe.
Antonia näeb ka Robinust ja Guddagi, nägi, et Guddag muutus hundiks ja mingi inimene virutas talle pistodaga. Teisel pool samal ajal mitte midagi.
Ulub: teise karja juht sai surma (tähenduses: niiditõmbaja on surnud või kadunud).
Guddag muutub hundiks ja sööstab edasi. Tuunika jääb temast maha. Teda tabab kohe selja tagant mitu hoopi (penaltidega), saab 2 p aggravated damage. Guddag sööstab metsa suunas ja saab plehku.
Piiskopid ütlevad: “Põgenege elu eest! Põgenege! Põgenege!”
Küla keskmest jooksuga tulnud, enne niidi otsas olnu mehed, jõuavad nüüd küla algusesse.
Robinus tunneb, kuidas korraga haaratakse väga tugevalt ja järsult temast kinni, küll üritab lahti rabeleda, aga rabelemise käigus lüüakse hambad sisse. Muidu nagu inimene, aga hambad jube teravad. 2 p lehtal damage.
Trebonius püüab aru saada, kas see, keda ta nägi, võis olla libahunt. Saab aru, et muidugi on see libahunt – ja väga võimas. Ka Margaret ja Hyacinth tunnevad korraga, et ohh, seekord pääsesin tunne – surmahirm käib korraks läbi. Liigub hiilides sinna suunas, kuhu see tüüp läks.
Robinusel on hambad kaelas.
Margaret trackib endiselt Hyacinthi, soovides hoiduda Treboniuse lähedusse, ja liigub järgi.
Järgmisel korral alustab Robinus, kes soovib Gauruks minna (vahetas Margaretiga initsiatiivi korra).
Pärast Robinust algab uus voor.
(Tänase mängu sündmused reaalajas kestsid siis tervelt 12 sekundit – 4 vooru)