Full moon
Pinsolarum, ca 2 päeval.
I episood – lahkumine Pinsolarumist
Margaret läheb proovib ka essentsi võtta. Saab 1 essentsi.
Trebonius: peaksime äkki presenti otsima.
Guddag: või labida. Parim on ikkagi must muld.
Teeme laatsareti, R, Tc, ja A hakkavad ravima Margareti.
Guddag ja Trebonius on karavanis.
Trebonius soovitab riituse asemel lihtsalt ravida.
Margareti raviti 3 tunniga raviti üks ära. Terve ülejäänud elu on ikkagi armnahk.
Kell on 5.
Ravitakse ka Leod. 4 tunniga ravitakse üks agg dam ära.
Kell on 9 õhtul.
Joodame jälle maage. Natukene puiklevad, aga siis joovad isuga.
Kohe kui pimedaks läheb hakkab Trebonius vampiire kasti pakkima. Saavad pakitud.
Umbes 10 hakkame liikuma. Liigume mööda rasket teed alla – serpentiin.
Algus on väga raske. Kolm tundi tuleme ainult mööda serpentiine. Vasakule ja paremale. Vasakule ja paremale. Mõnes kohas on tee ka ära vajunud.
Ravijad magavad. Guddag ja Trebonius juhivad. Margaret.
II episood – leiame tee veerest risti löödud teeröövlid
Kui esimesed serpentiinid on käidud, siis ühe serpentiini käänaku peal on palju puid langetatud ja põlenud. Tee on tõkestatud ja teetõke on siis ära võetud. Mõeldud takistama lõuna poolt tulijaid.
Trebonius saab aru, et lõke on olnud suunatud lõuna poole. Põleainet on kasutatud. Näeb maas põlenud mantli tükke, siin-seal. Tee ääres on kolm risti. Ristide küljes on mehed – risti löödud. Paljad. Surnud. Surnuks külmunud.
Guddag võttis riidest lahti ja muutis end hundiks.
Trebonius saab aru, et mehed on surnud olnud 3-4 päeva. Arvab, et teinud kas ühed või teised vampiirid.
Guddag nuusutab. On tundnud osasid lõhnu.
Meeste alla puutahvlitele on kirjutatud: “Röövli palk on surm.”
Trebonius arvab, et need on mingid wannabe maanteeröövlid, kellega on teinud üks-null.
Trebonius ajab üles Antonia, et ta vaataks, ega siin Ghoste ei ole. Vaime ei ole. Antonia vaatab ka teisele poole: kõik on väga rahulik, kohalikud vaimud magavad.
Kui Trebonius veel mehi uurib, siis näeb, et ühele on pärgament suhu pistetud. Võtab pärgamendi, sinna on kirjutatud: Frigida mens corpore frigus inducit. (Külm süda viib külma kehani).
Antonia paneb peale ka dual sensi.
Nahistamise peale ärkab ka Tacitus üles ja pistab nina vankrist välja. Trebonius: Tc maga edasi. Tc paneb ühe silma kinni tagasi.
Trebonius: liigume edasi.
III episood – Päev Tione di Trentos
Pärast kokku 6-tunnist rasket matka jõuame Tionumisse (Tione di Trento). Kell on umbes 4 hommikul. Meil on umbes tund aega aega oma paki päikesekindlasse kohta varjamiseks.
Küla on asustatud. Lisaks oleme mööda tulnud juba kolmest külast. Esimeses külas olid suits korstnas küll. Teine küla oli Rendena – oli nagu meiegi külas. Kolme tee rist oli veel päris suur koht meie külaga võrreldes.
Tiones on ka pisike rooma garnison, paarkümmend meest. 1 torn.
Valime peatuspaigaks metsaserva küla lähedal. Kõik mets on küll ikkagi mäenõlv. Aga on kasutatav. Lähme ümber küla lõunanõlvale nulgude alla. Tõstame kastid maha, panime presendi peale, nuluoksad peale.
Trebonius määrab valvesse vend Robinus Pilatese.
Margaret läheb vibutama.
G muudab end hundiks ja keerab end vankri rataste vahele magama.
Tacitus läheb teeb hommikuvõimlemist – jõuaharjutusi.
A ja R valvavad. Hommiku u poole kaheksa paiku tundub neile justkui loom ragistaks põõsastes. Robinus kopsab Guddagi ja jookseb küla suunas.
Guddag kuulatab.
Margaret on ka selleks ajaks tagasi ja tukastab.
Robinus näeb, kuidas oksad liiguvad ühes kohas, nagu keegi oleks läbi liikunud. Kuulatab: kuuleb päris kaugel: raks-raks.
Robinus tuleb tagasi laagrisse, ajab Treboniuse üles, ütleb: keegi oli, käis, vaatas ja läks küla suunas tagasi. Maga edasi.
Trebonius: tubli.
Pärast 4-tunnist magamist läheb M ja võimleb enesetervendamise nimel. Ja proovib ronida. Ja määrib ravimtaimedest määret oma haavadele. Meeldiva lõhnaga. Naha taastamise kreem. Arhailine ilutoode.
Tacitus üritab A käest riituse saladust välja rääkida.
Ja muidugi joodame maage.
Ärkavad. Võimlevad. Söövad õhtust.
Trebonius nüüd Antoniale: räägi meile natuke lähemalt sellest riituste maailmast. Pool tundi või tund ja meie kõik jätame meelde ja kordame.
Robinus: jah, alguses on harjutused ja siis vaimne osa.
M: ja Trebonius võiks õpetada läbirääkimisi.
Trebonius: jah, ma võin küll.
Tc hakkab kohe eriti tähelepanelikult Treboniuse juttu kuulama.
Pimeduses hakkame liikuma. Järgmine sihtpunkt on Balbido-lähedased metsad.
IV episood – Päev Balbidos
Jõuame üle mägede Balbidosse. Ilm on umbes 5 kraadi soem kui meil. Metsades kohtame ka metsloomi. Ja meile tundub, et me jõuame ka oluliselt tsiviliseeritumatesse kohtadesse. Seal on ka lambakarjad ja kitsekarjad. Jammi! Mõnikümmend maja. Rooma garnisoni ei ole.
Umbes poole viieks-viieks jõuame. Peidame kiiresti oma kastid. Rooma sõjatee jäi edelasse.
Peidame vampiirid. Joodame maagid täis. Hyacinth piitsutab neid. Meile tundub, et Hyacinthiga on toimunud muudatused, tema harmony madal.
Tacitus pakub, et võib valvesse jääda. Teeb ära oma jõu ja ilunumbrid. Margaret pakub et võib ka seltsiks olla, aga enne harjutab kaks tundi vibulaskmist. Saab esimest korda märgile pihta ja ei tekita samas endale vigastusi.
Oleme oru läänenõlval, päike paistab puude vahel.
Trebonius ei luba Guddagi hundiks muuta ja vankri alla magama minna.
M võib end jälle salviga. Aga armid jäävad ikkagi kogu eluks ja hetkel võib temaga väikesi libahunte hirmutada. Mädaneb paarist kohast.
(Pirukaid on meil u 10 kilost jahust, kokku igaühele 2 pirukat)
Margaret – ma läheks nuusutaks-kuulataks metsas, äkki on jäneseid läheduses. Püüaks jänesepaelu panna.
Margaret tahab minna hiilimist harjutama, Trebonius annab talle paela: mine pane siis jänesele püüniseid ka.
Margaret küsib Tc ja R käest, kas me oleme jänesele paelu pannud. Mõlgutab ja tuleb meelde, et ise on ka justkui lapsena emaga paelu pannud.
Margaret läheb õhtul vaatama: siil ripub paelades. Okastega. Elus. On pahur. On kõik paelad okastes. Margaret palub siililt algkeeles vabandust ja harutab ta paeltest lahti. Siil tema loba peale vaikib tähendusrikkalt ja pageb põõsaste. Vankri juurde minnes harjutab käigu pealt vibu laskmist.
Päeval joodame maage. Õhtul joodame maage. Sööme õhtust. Antonia räägib meile jälle riitustest. Trebonius räägib läbirääkimiste alustaladest. Ja Margaretile õpetab numbreid.
Guddag vingub, et ta on külmunud, sest ta on pidanud paljalt magama.
V episood – teekond Kaugesse Mägikülla (Ville del Monte) ja varitsus teel
Pakime vampiirid, maagid, joodame maage. Asume teele. Roolis on Trebonius ja Guddag.
Tacitus ei jaksa enam magada ja osa maad matkab, et jõudu koguda.
Pärast südaööd on ühes mäekurus tee peale tõstetud suured kuusepalgid. Kahel pool läheb mägi üles ja ees on teetõke.
Trebonius märkab. Sõidame edasi. Hoogu maha ei võta. Guddag, aja teised ka edasi.
Jõuame teetõkkeni, näha kedagi ei ole.
Guddag lärmab ja õiendab, et kui tal lubataks hunt olla, siis oleks nad ammu seda märganud.
Kui see õiendamine käib, siis lööb kahelt poolt latern põlema. Nagu köis, mis on õlisse kastetud ja siis põlema pannud.
Näeme, et teisel pool tõket ja tõkke peal on kaks meest.
Margaret hakkab turvist selga panema.
Tc ja Tr on turvis seljas.
Mehed: austatud talumehed, ajutine tollipunkt, tulge vankrist välja, teostame tollikontrolli, siis võite edasi sõita. Enne seda meile väike toetus, ärge võtke südamesse.
Veel neli meest ronib lähedusse. Mees, kes räägib, on peenikese kitsa näoga. Väikese kitsehabemega, teeb näo veel kitsamaks, vilavate silmadega. Need mõned, kes sinna ronisid, on aru saada, et nad teenivad leiba füüsilise tööga.
Robinus seisab Treboniuse kõrval ja hakkab lahti riietuma. Trebonius hoiab R särgist kinni, et ta seda ära ei võtaks.
G läheb ajab H üles ja ütleb: siin on mehi. H: sa pole mingi mees. G: siin on veel. H ajab end vankrist välja, alasti, ja hõikab: hei poisid.
On vaikus. Lisandub: võib-olla me võtame ka isikuvõetusi.
Mis kurat nad ajavad? Tr: keppi tahavad. Mis asja, keppigu üksteist.
Vankrist kostab kihinat.
Trebonius: Tenno oru asevalitseja siin, tõesti selline määrus. Siin kandis vist liigub vähe rahvast.
Mees: jah, sellepärast ongi määrad kõrged.
Trebonius: aga need teeaugud…
Mees: ainsad augud on teie kehas, kui te vankrist välja ei tule
Lööb käed plaksuga kokku.
Nool lendab vankri ette.
Nägite?
G teeb sense weakness: alaväärsuskompleks.
Tr: aga äkki sa tahad ikka meiega pikemalt rääkida.
Mees: ma olen lühikese jutu mees. See nool ei läinud niisama mööda.
Margaret hakkab sihtima.
Hyacinth on täiesti üles ärganud. Ronib jälle poolest saadik välja: Ohhhh, kas siin läheb kakluseks? Seda ma tahaks näha. Ma olen nendega juba tükk aega sõitnud ja ühtegi sellist kaklust pole nad siiani veel kaotanud. Nii et andke tulla.
Trebonius: ma ikkagi paluks teil laiali minna ja jätame selle asja sinna paika. Aktiveerib mask of rage (tekitab lunacy).
Mehed löövad korraga verest ära: need on ju hullud! Isegi metsast kostab ragin, põgeneb.
R: ma panen riidesse tagasi.
H: kas mina võin ka riidesse panna?
Tr: sina võid jääda niisama.
Tr: ja see oli nüüd järgmine tahtejõu õppetund.
Vaatame kraavi, seal on kaks tühja käru.
Veeretame palgid ära.
Tr: ja järgmine õpetus: kui hakkama ei saa, kasuta natuke tahtejõudu ja inimene on ikkagi niivõrd nõrk.
VI episood – päev Ville del Montes
Jõuame küla lähistele, kolme maja akendes põlevad tuled ja koerad hauguvad. Tr deaktiveerib gifti. Peatume ühel metsasel nõlval.
Pakime kirstu jälle kinni, joodame maage.
Trebonius annab korralduse, et R, G, M ja H söövad Ene spinati-nõgese pirukaid. On ikkagi suhteliselt maitsetud.
Päeval paistab kaugusest juba ka Garda järv.
Margaret harjub vibulaskmist ja pärast vehklemist.
Ülejäänud kõik harjutavad mõõgavõitlust.
M näitab oma paranevaid arme Antoniale.
Õhtul joodame maage, on õhtusöök ja kaks loengut: Antonia riitustest ja Trebonius veenmise kunstist.
Pakime vampiirid kokku ja asume jälle teele.
VII episood – Riva del Garda
Nüüd on teekond läbi karjamaade.
Guddag püüab sotsialiseeruda karjakoertega, aga need panevad lõhna peale minema. Vannub, sülitab.
Läheme järjest mäest alla Riva del Garda külasse. Natuke pärast südaööd jõuame juba sinna, viimane teekond on lühike.
Külal on kaitsesein ümber, torn, tornis on vahimees, kiiver on peas, oda käes. Pime on, nägi ei näe.
Trebonius: minu ettepanek on, et me ei pargi päris küla alla vaid eemale ja teised luuravad, kus on paadid.
Meie poolt parem külaserv läheb püstloodis üles, ülejäänud lauge. Müür on ca km pikk.
Meil on teada, et külas on parved. On teada, et järv on muutliku meelega.
(Teises järveotsas võiksime välja jõuda).
Kogu mets on 200 m ulatuses maha võetud, oliivisalud on ümberringi.
Jääme u 50 m kaugusele.
Trebonius võtab kaasa H, riidesse peab panema, dekoltee võib paista.
Tõmbab tuunika peale, lähme räägime selle valvuriga. Teeme nii, et sa oled pikast päevast väsinud. Kes veel peab läbirääkimist õppima. Tc ajab käe püsti. Võtab tema kaasa – ka nagu tatikas.
Tr: Hei valvur!
Ei vasta.
Tr koputab väraval olevale luugile. Halloo, on siin keegi.
Hiljaks olete jäänud, kell kuus teeme väravad lahti.
Tr: oi-oi. Me tuleme sealt… (teeb oma trikki) ja räägib seda, kuidas me ikkagi oleme tulnud kaugelt ja langenud teeröövlite ohvriks ja seetõttu jäänud hilja peale. Kas ikkagi ei võiks erandit teha? Ma olen ka siin vanaisalt pärinud mõõga. See ka otsib nagu ikkagi omanikku. Ei ole leidnud sellist tubli… Ta töötas ka linnavalvurina… Ja ikka ei ole leidnud omanikku… Et pean ikka hommikuni ootama.
Kostab: tümps-tümps-tümps
Näevad, kuidas see valvur tõstetakse ülima kergusega ära, kiivrit peas ei ole, vana mees, vaatab alla.
Mis mõõgast te rääkisite.
Tacitusele: võta sealt üks mõõk, mis ei ole väga verine, väga täksitud ega kõige uhkem.
Tacitus läheb, sorib ja toob mõõga.
Paneb selle maha.
Mõõk kaob.
Mõne hetke pärast kostab: no tulge sisse.
Jah, väga hea, viime killavoori sisse.
Oot-oot, ikka teie kolm ainult.
No ei, ikka killavoor ju.
Siit läheb läbirääkimine edasi järgmisel korral.
