1. aprill AD 320, half moon
Ootame kompaniiülemat, senikaua räägib Robinus Treboniusele, mis infot ta vahepeal on kogunud.
Trebonius läheb sama mehega juttu rääkima. Viskab Wits+Investigation. Saab aru, et on gooti teine leegion ehk tegemist on ratsaluurega. Natuke sarnane väeliik, kus Trebonius teenis. (nendel kõigil ju socialize ja manipulation põhjas – luure ju)
Enne ütleb Guddagile, et kohe vaataks, mis on ülemuse nõrkus, nii pea kui ta tuleb. Ja vestleb siis lihtsalt senikaua leegionäriga.
TR: näed, ma olen ka teeninud samas väeüksuses. Kas sa seda ikka mäletad. Ja kus ikka minu ajal. Jne.
Viskab manipulation+socialize.
Leiavad ikka ühiseid puutepunkte.
Viskab uuesti manipulation+socialize. Leegionäär võib comp visata.
Leegionär räägib ilmast järvel, ei räägi oma ülesannetest. On sõbralik. Uurib aga vastu:
Leegionär: Mis värk teil selle käruga on?
Trebonius aga üritab õngitseda mingit teavet ülemuse kohta, kuid jälgib, et see ei puudutaks delikaatseid teemaseid.
Saab teada, et mees, keda tal vaja on, on Rooma sõjaväe invaliid, kes on lodja kapten. Luureüksuse ülem ei tule üldse tagasi.
Trebonius on rahul: on konsolideerutud ja info on ka teada.
Invaliid istub lodja teises otsas. Istub lodja ninas ja lähemalt vaadates on see väga naljakas vaatepilt, sest tal on suur peeker käes. Ja reelingu peal istub üks väga suur lind, tal on tiiva siruulatus ca 1.5 m, tiivad pealt mustad, alt valged. Lind joob peekrist mingit jooki.
Guddag saab aru, et linnu pahe on alkoholism.
Tacitus saab aru, et linnus on midagi üleloomulikku. Ütleb seda.
Margaret viskab: Know name. Ei saa teada.
Mees on tavaline toogas sandaalidega mees.
Trebonius läheb vanamehe poole. Sõduritega rääkides sai teada, et tema nimi on Kapten Machhus. Pöörab end Treboniuse poole ja tr näeb, et tal ei ole vasakut kätt õlast saadik.
Tere, auväärt kapten.
See on rooma laevastiku alus ja tsiviiliskutel on siin rangelt keelatud viibida.
Tsiviil ja tsiviil. Nojah, minu nimi on Trebonius, ma olen erusõjaväelane.
Maarotid ei kvalifitseeru sõjaväelaseks. Mis su probleem on?
Suur vanker. Kolme haavatuga.
Mis üksus?
Tr nimetab enda kunagise üksuse.
Mingi maaüksus jälle, tüüpiline, ei oska uppuda, kui on haavata saanud.
Kas üle saaks?
Ikka vähemalt garnisoniülema luba peaks selleks olema.
Trebonius viskab mehele liiva silma.
Mees leiab, et puudega inimese kohta oled sa normaalne. Et ega normaalne mees jalaväkke ei lähe.
No polnud merd seal, kus ma elasin
No see ongi geneetiline puue.
Aga jah, garnisoni ülem ikka peaks loa andma. Ta ka maamees, te peaks omavahel läbi saama. Selle linna garnisoni ülem. Kaua sa ikka käid, maarottide värk.
See ülevedu, mis see maksaks, kui me kokkuleppele saame.
Kui sa loa saad, siis mina ei saa midagi küsida.
Muidu me siin just peame realiseerima veini amforaid. Päris pea aastakäik.
No ega tuult siin suurt sittagi ei ole. Aga eks ilmad on siin muutlikud.
Tr saab aru, et alkohol on okei, aga et nii otse pakkumine ei tööta.
Trebonius: okei, ma lähen küsin selle nõusoleku. Kas suusõnalisest piisab?
Võiks ju ikkagi mingi kirjalik asi olla, siis mul on seda kellelegi ette näidata.
Las poisid ajavad senikaua vankri peale. Ma ei usu, et mingit jama tuleb.
Nojah, põhimõtteliselt küll.
Vanker veeretatakse peale, hobused peale.
Trebonius lippab ja võtab Tacituse kaasa. Tacitus võtab kaasa vihiku ja pliiatsi (vmt).
Lippame garnisoniülema juurde. Uks on kinni. Trebonius koputab. Vaikus.
U 4 min pärast läheb uks lahti, ukse peale tuleb vanem nuubialasest ori, kes on väga kuri. Mis te kolistate siin, isand magab.
Ei ole midagi hullu, ühte luba oleks vaja.
Tulge kolme tunni pärast. Kui goodid ründavad, siis on kiire, ükski muu asi ei loe.
Äkki kirjutate ise ära? Üks suur tühi sõjaväelaev ootab, tühi, mul on vanker kolme haigega, tahaks kiiresti laevale saada.
Pakub pistoda.
Kostab hääl, nagu elevanti lohistataks trepist alla. Ukse peale ilmub tohutu paks mees, peale garnisoniülema keti pole tal midagi muud üll. Karvane, paks, sibula ja veini lehk käib üle kõige. Ropendab palju, rohkelt raetia keeles.
Tacitus harjutab komposuuri, et mitte muiata.
Mehel on tohutult vali aga peenike hääl. Ropendab, jutu mõte, mis kurat toimub nii vara hommikul
Trebonius: mina vaene veinikaupmees, olgu ma neetud, kuidas saab veel nii halvasti minna kui täna. Väga paha lugu – meil on vaja kiiresti praami peale minna, suur vanker, tahavad luba saada. Sõjaväe lodi.
Kuradi parm, see kapten, hingab Treboniusele näkku, täitsa segi läinud.
Meil on laadung liiga raske, ilmselt me peame osad veiniamforad siia maha jätma.
Mida see laev veel veab.
Ajage peale, öelge, et mina lubasin. Ja tooge üks keskmine amfora siia.
Pange siia ikkagi käsi ka alla.
Tacituse saadab ütlema, et toodagu amfora. Tc silkab sadamasse ja ütleb Robinusele, et oleks vaja vein viia. Tacitus läheb Robinusega kaasa.
Samal ajal mees kirjutab allkirja ja kirjutab juurde: Machhus, mine perse. Ja annab paberi tagasi.
Mõne aja pärast tuleb Guddag veiniamforaga ja “unustab” selle sinna. Mees kirjutab ka juurde: “Võimaldada ülesõit järvest”
Guddag saab ühtlasi teada, et mehe nõrkus on emased kitsed.
Trebonius loeb ülemale kirja ette, kas kõik sai õigesti.
Minnakse tagasi laevale.
Kui tuleme tagasi, siis tuleb sinna tagasi ka luureülem.
Vabandab.
Trebonius ka vabandab.
Ülem palub laeva ajutiselt vabastada. Ja sõidab ise ühe tühja vankriga sinna sisse.
Vanker tuleb välja, vankri plate peal on nüüd midagi ja see on kaetud riidega. On sama kõrge kui laud, poole kitsam ja pikk. On näha, et on väga raske, hobused vaevu veavad, justkui tinakirst. Hobused sõidavad vankriga laevalt maha. On näha, et see kirst (vmt) on väga raske, riie on peal, ei saa aru, mis on.
Trebonius saab ka aru, et ülema auaste on kõrgem, kui luureüksusele on kohane.
Margaret saab teada, et luureülema nimi on Antonius Tiberius.
Guddag – Sense Malice – ei õnnestu.
Tacitus – Sense Malice – tunneb, et Guddagi poolt nagu midagi õrnalt tuleks.
Teised teevad okulti viske. Kast tundub pisut üleloomulik. Mingi vaib on juures, aga see on kõik, mis seal on. Kui oleks hundi vormis, tõuseks käpa all karvad turri, aga on ka kõik. Ei saa aru, mis on. Võib olla obelisk, sarkofaag vmt – millel iseenesest juba selline kerge vaib juures.
Machus küsib paberit. Trebonius annab naeratades. Machus loeb läbi, emotsiooni pole, voldib kokku, annab pootsmanile.
Veeretame vankri laeva peale tagasi. Kõik söövad 1 uppumisvastase piruka. Joome veini.
Sõidame sadamast välja.
Põhiliselt hall vesi, paistab läbi 2-3 meetrit. Ilmastik järvel on kiiresti muutuv. Kord lainetab, kord on peegelsile. On see koht, kus Alpid lõppevad ja tasandik algab. Lõunakallas on täiesti lapik ja põhjas on mäed.
Sõidame rahulikult. Suur lind lendab ümber laeva. Madrused eriti jutukad ei ole. Osad on ahelates, osad ei ole. Paistab, et laeval kiilu eriti ei ole, natuke nagu galeer, aga robustsem. Üleliia kiiresti ei sõida, aga hilisõhtuks jõuame Pescierasse. On pime, kui kohale jõuame. Sadam on lahti, suurem kui Riva del Garda. Täiskindlustatud. Laeval keegi vastas ei ole, linn toimetab. Linnamüür on ümber, patrulle on. Linnaväravad on juba suletud. Välja ei saa.
On näha, et oleme jõudnud väga tsiviliseeritud piirkonda: pole seda, et lähme metsa. Metsal on omanik, ta näeb kui keegi pargib.
Pescierast on lai 10 m laiune munakividest tee, 4 hobust mahub kõrvuti liikuma. Ja see kiirtee läheb Pescierast üsna lähedalt mööda.
Machus aitab vankri maha laadida. Unustame ühe amfora laeva.
Trebonius lisab: see hakkab mõranema, ei kannata transporti.
Saame aru, et isegi kui Rivas õnnestus keegi ära rääkida, siis siin see ilmselt ei õnnestu.
Otsustame, et oleme järgmise päeva ka linnas, üritame osa asju rahaks teha. Lahkume vahetult enne väravate sulgemist.
Veerand tunni pärast saabub linnavalve.
Oleme veinikaupmehed väikesest mägikülast, läheme Verona arstiteaduste doktorite juurde.
Valvele sobib. Palju teid on ja kes on veinikaupmeeste delegatsiooni juht.
Trebonius: mina. Meid on nii palju. Haiged said jahil haavata.
Info rahuldab valvureid.
Teeme vahetused valvamiseks ja magamiseks.
Hommik jõuab kätte. 6. aprill 320 AD.
Hakkab sagin ja turg. Siin on ainult kalaturg.
Riva del Gardast eristab seda linna, et linn on mitmetasandiline, läheb terrassidena. Ja linnamüür on kogu aeg näha, on oluliselt kõrgem, kui majad.
Trebonius käib mööda turgu ringi ja teeb Socialize+Presence ja üritab aru saada, kus on pandimajad vmt.
Pandimajasid on kaks. Ühte peab Ismael ja teist peab Abraham. Trebonius uurib ka, mida kummaski panditakse. Mehed ei oska öelda, on korralikud kodanikud. Aga põhimõtteliselt: ehted, orjad – kõik, mille eest raha saab. Riideid ei võeta.
[Defineerime ära, mis relvad Pinsolarumist on võetud: Tacitus – mõõk, Antonia – pistoda, Margaret – pistoda & mõõk & vibu, Trebonius – pistoda, Robinus – mõõk]
Praeguse hetke seisuga järgi: 6 mõõka ja 7 pistoda, mida pantida.
Trebonius võtab kaasa 3 pistoda ja 3 mõõka. Tacitus ja Robinus läheb kaasa. Lähme Abrahami juurde.
Trebonius: soovime pantida. Näitab ühte mõõka.
Abraham: mõõkadega on igavene jama, kuidas ma selle maha müün. Pole turgu. Need on vanad armee mõõgad.
Trebonius: Verona meister, hea kvaliteet, pole mingi nurgatagune küla.
Abraham: meil on siin väike kaluriküla. Risk on suur, jääb seisma. Olukord, kus sõdur kaotab mõõga, seda ei juhtu – või ostavad ise relvameistri käest.
Trebonius: metalli hind ainuüksi.
Abraham: no mingi hinna ma saan sulle teha.
Tr: no mis see hind on.
Abraham: no ma pakun 4-6 hõberaha (kui osta relvapoest on ca 40, 35 saab vähekasutatud)
Trebonius: no okei, väga hea. Ma lähen küsin Ismaeli käest ka.
Ismael: relvade pantimine on minu teada seadusega keelatud. Mina ei võta. Vabandust. Ma ei soovita ka teil Abrahami juurde minna, see kindlasti võtab kõik relvad vastu, saadab otse Palestiinasse. Kui sa oled õige mees, siis ära sinna vii, need lähevad kõik laste kõride lõikamiseks.
Lähme Abrahami juurde tagasi.
Abraham: Ismael ei oska äri ajada, ma kohe ütlesin.
Trebonius: no ma pandin ühe mõõga.
Abraham: neli.
Trebonius: kuus.
Abraham: nõus. Tähtaeg on nädal.
Trebonius: sobib. Ja peenemas rahas. Paar võib hõbedat ka olla.
Lähme vankri juurde tagasi ja sõidame linnast välja.
Linnavärava läheduses on sepp. Robinus võtab ühe mõõga, läheb pakub sepale: näe, toorikmetalli sulle siin.
Sepp: ilus töö, ei hakka lõhkuma.
Robinus: aga muidu huvi ei ole ära osta?
Sepp: ei ole.
Robinus tänab ja läheb vankrisse tagasi.
Mees vaatab veel pikalt järele.
Teepeal nägime ka seda, et lihtsalt kiirtee peal oli kindlus – ja tee läks sealt vahelt läbi. Looduslikult selline koht, kust ei saanud hästi läbi. Aga need olid kõik lahti, öösel ka. Üks oli suurem, üks oli väiksem. Suurem oli mehitatud, väiksem ei olnud hetkel.
On lõuna, kui linnaväravast välja sõidame. Suundume kiviteele, mis läheb otse Veronasse. Jõuame kohale pärast päikeseloojangut, aga enne südaööd. Väravad on suletud, aga värava taga linn jätkub. On avatud võõrastemajad, süüa on. Väravatagused on öised turuplatsid, seal on parklad. Kes kaugelt tulevad, peatuvad seal, hommikul sõidavad linna sisse. Ja siinpool väravat ei ole linnavalvet.
Verona linnamüür on 20 m kõrge, tornid 30, kahekordsed väravad. Meie jaoks väga suur linn. Müürisisese ala läbimõõt on ligi kilomeeter. Kogu infrastruktuur on juba värava taga olemas. Palju asju on öösel lahti. Isegi termid on olemas.
Trebonius võtab ühe hõbeda ja läheb hoorama – sõjaväekombed. Et kui on nuubialasi… aga ei ole. Küll aga on mitmed tütarlapsed nõus nuubialaseks hakkama.
Lööb ühisest kassast ühe hõbeda laiaks. Vahepeal joob ja ostab kingitusi. Saab lausa kahest hõberahast lahti. Oma seiklustel näeb Hyacinthi paar korda, noogutavad, lehvitavad ja liiguvad edasi.
Jõuab vastu hommikut tagasi. Ütleb: mul oli vaja ära käia. Saame aru, mida ta mõtles.
Hyacinth tuleb hommikul kahe mehega tagasi: nad olid nõus seksi eest eluks ajaks minu orjaks hakkama.
Trebonius: no seo nad kinni. Kes nad on muidu ametilt? Ja see leping: et seksivad igal õhtul elu aeg või on ainult orjad edasi.
Hyacinth: no nad seksisid ära, nüüd on ainult orjad.
Trebonius: kas nad mingi paberi ka alla kirjutasid?
Hyacinth: Vist mõlemad.
Trebonius: ei jõudnud maksta, jah?
Hyacinth: ei soovinud.
Margaret: khmmm, kas me hakkame neid nüüd kaasa vedama.
Trebonius: vaatame, kas naised tulevad tahavad nad välja osta või ei taha. Töökäsi on vaja ja raha on ka vaja.
Tacitus istub üleval ja vahib ringi pool ööd, vahepeal õpetab Margareti lugema.
Guddag joob veini ja vennastub maagidega, kes on väga head kuulajad ja mitte eriti jutukad.
Ja üks Hyacinthi kuttidest ka sotsialiseerub Guddagiga väga familiaarselt ja räägib enda meelest sedasama tundmatut keelt, mida Guddagki.
Hommik saabub. Kui linnavärav avatakse, siis läheb sagimiseks ja sebimiseks. Suur toimetamine ja alguses on tohutu suur ummik. Paras meil oma suure vankriga oodata tund-poolteist.
Guddag magab ja oksendab. Meeste nimi on Tintos ja teine on Aleksandrios, mõlemad paluvad, Hyacinth lajatab lahtise käega: vait.
Trebonius küsib paberit. Hyacinth annab paberi.
Annan ennast igavesti kauni Hyacinthi orjusesse. See on täiesti legaalne dokument.
Margaret: kus sa sellised idioodid leidsid.
H: see oli nende idee. Üks pakkus ja teine loll tuli kaasa.
Kutid on ikka suhteliselt ahastuses.
Trebonius lohutab: naised ostavad välja teid, pole probleemi.
Mehed: hea mõte, saadaks kirja.
Laseme kirja kirjutada.
Kuhu me selle kirja toimetame?
Mitte väga lähedale, see on üks talu siit eemal. Üks kutt annab taskust kogu raha ära, et kiri kohale viidaks. Natuke rohkem kui hõberaha. See on 2-3 päeva käik.
Võtame raha vastu ja ütleme jah.
Hyacinth kamandab vankrisse ja laseb päkamassaaži teha. Kas keegi veel tahab?
Margaret ajab käe püsti.
Ühel läheb kohe süda pahaks ja ropsib üle vankri ääre. Teine hoiab silmi kinni või vaatab kõrvale ja masseerib.
Kuskil hommikul poole üheksa saame linna sõita.
Ilus foorum, turuplats, amfiteater. Ikka näha, et piirkonna keskus.
Margaret küsib, milliseid pirukaid hommikusöögiks süüa. Trebonius: tarkusepirukad.
Margaret ajab ka Guddagi üles ja pistab talle piruka pihku ja toob selle kõrvale talle ka väikese lonksu veini ja sibulat.
Lähme amfiteatri juurde. On näha, et sinna mahub sisse üle 10 000 inimese. Ümbrus on tihedalt täis ehitatud. Oleme kenasti täisvarustuses riides. Trebonius silub lihtsalt riided ära. On näha, et linnas suhteliselt kehvas riietuses inimesi on palju. Sellele kontrastiks tuleb brokaadist kuldne kandetool 12 kandjaga. Aga seal ümber on paljud inimesed vaesed, paljajalu. Ja siis jälle hõljub helelillas siidis kuldsete tikanditega kandetool mööda, lapsed itsitavad sees. Tohutu pillamine. Mõnede majade fassaadid on lihtsalt üle kullatud. Milano on sellel ajal suurem linn kui Rooma ja selle mõju ulatub ka Veronasse.
Eramajadel on vahtkonnad, siidtapeedid jne.
Üks maja, millest mööda läheme, on nelja sambaga, kahe samba küljes on lõvid. Ja sealsamas kõrval on lastehalvatuse läbi põdenud lapsed. Nagu imedemaa, aga ka suurte kontrastide maa.
Teame, et meil on vaja minna Verona amfiteatrisse ja leida sealt koristajate vahetuseülem Printus ja öelda talle, kes meid saatis.
Trebonius ja Tacitus lähevad otsima Printusest. Hakkavad käima ühest poest teise, püüab poemüüjad lobisemistuulde saada, et saada pilt ette, mis siin toimub – kust uurima hakata või otsima hakata.
Igal nädal on amfiteatris gladiaatorid, teatrietendused, vahepeal ka muid etendusi.
Kuidas see töökorraldus amfiteatris on? Kes kohal on?
Haldus on kohal, gladiaatorid elavad all keldrites. Oma laod on siin, ladude inimesed on kogu aeg kohal. Programmi inimesed on kohal. Poodide haldurid on kogu aeg kohal. Trahvi- ja piletimüüjad on kohad. Elu keeb. Täisvereline asutus.
Kõige jutukama mehe käest küsib Trebonius (viskab enne unustamist), kas teab Printust ja kust teda leida.
Teab.
Kes ta on selline.
No koristajatel on mitu ülemust. Tema on üks neist. Ütleb, kus nad on. Sisse, alla käikudesse.
Tänab.
Trebonius ja Tacitus lähevad alla käikudesse. Jõuavad kohale. On neli meest. Pisike tuba, maa all, trellitatud aknast tuleb vähekene valgust sisse. Lohiseb kohale nagu oma jope, Ah, kus see kuradi Printuse vana on siis täna. Just nagu tunneks.
Kutid vaatavad suhteliselt pika näoga, panevad täringud ära: me läheme kutsume.
Tuleb selline mees, kes näeb välja nagu ehtne gladiaator, mitte mingi koristajate pealik. Suured musklikd, 1.70 pikk. Peapael. Trebonius võiks pea et oletada, et see amfiteater on väga puhas.
Printus saadab mehed minema ja küsib: mis asja teil oli?
Trebonius räägib talle germaani keeles: Herzliche willkommen. Ütleb, et saatis see ja saatis too ja et saadetisega.
Printus: tulge kell 11 õhtul tagasi.
Hea oleks, kui saaks selle saadetise varju panna kuskile päevaks. Oskate soovitada?
Ei. Tulege kell 11 termide taguse kalmistu väravasse.
Trebonius: Herzliche willkommen.
Printus: ära räägi kellegagi.
Trebonius: keda me peaksime ootama.
Printus: öeldakse, et on minu saadetud. Nad räägivad gooti keelt. Laadungist räägime siis, ma ei taha sellest isegi mida teada.
Enne vankri juurest tulekut ütleb Trebonius: õhtuks peavad need tüübid ikkagi kadunud olema.
H: pole probleemi, müün maha.
TR: ja siis ikka ühiskassasse, natuke võid ilusate asjade jaoks endale ka jätta.
2. aprill AD 320