Kokkuvõte: Antonia peab meile põhjaliku loengu riitustest ning nendega seotud kombestikust, Margaret, Trebonius ja Tacitus sisenevad päikeseloojangul õue peale püstitatud aita, kust nad leiavad neli kehast eraldatud pead, mis tekitavad Margaretis külmavärinaid, ning ei leia aida vastet Varjumaailmas. Guddag ja Robinus lähevad otsima Ene Rabet ja leiavad, et tema jäljed viivad väärismetallide järgi lõhnava rebaseuru lähistele. Samuti on kõik äärmiselt kahtlane kivi ümbruses, mille alla on maetud meie töötasu.
**
AD 320 8.aprill kell 6 hommikul, Kibusmuun
I – Kose taga koopas
Tuletame meelde, miks me selles koopas üldse oleme. Ulsa Kinomed / Aslu Demonik.
Arutame, mida teha. Margaret arvab, et võiks koju riitusi õppima minna. Teised üsna sama meelt. Treboniusel ettepanek koju minna ja riitused selgeks õppida.
Guddag arutleb, et mida täna võiks külvata. Margaret teatab, et kahaneva kuu ajal kõike, mis maa all kasvab. Guddag rõõmustab, nüüd saab naerist ja porknat külvata.
Kari hakkab liikuma. Lähme koju.
II – Tagasi karukoopas, hommikvõimlemine ja loeng riitustest
Kodus on kõik nagu enne.
Guddag nuusutab vereaida nurga juures. Taimed lõhnavad, raud lõhnab, hobused lõhnavad, keegi rebane lõhnab õrnalt – see sama rebane, kaaslased lõhnavad, lõhnab jäljeajamislõhn (endiselt, G üllatuseks). G läheb teeb hobustega sõprust. Hobused ei karda meid – võtavad meid inimestena ükskõik, mis olekus (välja arvatud gauru).
Muutume inimesteks ja teeme leegionäri.
Treboniuse korraldusel on maja juures inimesest erineval kujul liikumine karistatav koduste töödega. Kõik sellega nõus.
Guddag arvab, et talle see sobib, läheb hunduna kuuri ja toob labida hammaste vahel.
Trebonius jahutab G entusiasmi ja ütleb, et G jaoks tähendab see naeripõllule kuuskede istutamist.
Peale võimlemist rivistume söögitoas, sööme hommikust, seejärel lukustame uksed, akendele paneme luugid ette, Enerabe saadame välja, muutume daluks ja asume rituaale õppima.
Antonial kepp käes, tahvli ees ja jutt asjast.
Rituaalid on huntide elu osa. Algvorm on siiani säilinud, vanad riitused elavad edasi samal kujul kui enne isahundi surma. Rituaale on pisut täiendatud. Hoolimata keskkonnast jääb riituse mõte samaks, iidsed paktid ja lepingut hoiavad riituste mõtet ja annavad neile jõu. Riitus on üheaegselt vanade traditsioonide austamine ja vaimujõud. Riitus tugevdab libahundi teadmist tõest, samal ajal kutsub riitus vaimu (ka halva), et see midagi korda ajaks vastavalt eesmärgile. Libahundid kasutavad riitustes jõude, mida vaimud ei saa eitada ja seetõttu ilmuvad, ükskõik, kuidas nad libadesse ka muidu ei suhtuks.
Igal riitusel on oma eesmärk. Riitus on spetsiaalsete tegevuste kombinatsioon, mis võimaldab läbiviial toimida meediumina vaimude jaoks.
Riitust saab õppida ainult libahunt. Harmoni on vajalik.
Iga riitus avab libahundi varjumaailma jõududele. Erratad on meediumid kahe maailma vahel, kuna nad on poolenisti vaimud ka ise. Iga riitus on tagajärg iidsele leppele vaimudega, millest kumbki pool ei saa taganeda. Riitus on vaimu jaoks siduv. Minevikus on lepinguid tehtud palju ja need on siiani jõus sõltumata sellest, kas libahundid mäletavad neid või ei. Vaimud muidugi ei tuleta selliseid lepinguid libadele meelde (mõistetavatel põhjustel).
Täiesti uusi riitusi on väga raske teha. Need nõuavad endast tugevama vaimuga lepingu tegemist. Tõenäoliselt tähendab see reisi sügavale vaimumaailma mööda tundmatuid, olematuid teid, tõenäoliselt on vaime kokkulepetes väga raske veenda. Kõige usaldusväärsemad liitlased on esmasündinud (iga traibi esivanem), aga ka neile ei ole lihtne läheneda. Ka kokkuleppe saavutamisel peab libahunt olema üliettevaatlik, sest vaim võib siiski valetada kui tal on mingid muud huvid.
Struktuurne lähenemine peatab liba ürgviha, mis teda muidu rituaali tegemisel segaks. Rituaal häälestab ja ohjab instinkte. Rituaale tehakse dalu-vormis (püha vorm). Rituaali vorm kaitseb liba kiiresti kasvava viha eest.
On rituaale, mis osatavad kuu vannet. Mõned libahundid kasutavad neid enese upitamiseks.
Esimese riituse ajalugu on hämar. Ei ole teada, milline see oli. Kedagi ei huvita ka eriti. On muidugi hunte, kes ajalugu uurivad ja seetõttu riitustest rohkem teavad. Riituste ajaloo tundmine aitab riituste
Riitus, mis ühele karjale on vägagi vastuvõetav, võib teisele olla tabu. Nt kui karja tootem mõistab mõne omaduse hukka, võib riitusest saada tabu. Isegi kui tootem sureb, tabu jääb. See on üks karjadevaheliste ebakõlade põhjusi (tabud riitused).
Uut riitust vajaval libahundil on 2 võimalust:
otsida õpetaja – teine libahunt või vaim
see on lihtsam võimalus.
Raskem võimalus on jälitada ja kätte saada vaim ja teha temaga kokkulepe. Mõned vaimud elavad enda ehitatud “kuningriikides”, kuhu võõras veri ei pääse.
Kui kokkulepe on sõlmitud, kutsub libahunt ema Kuu, et kokkulepe kinnitada. Ei ole garanteeritud, et vaim libahunti aidata tahab.
Libahundid ei aktsepteeri uusi riitusi lihtsalt. Nad peavad selle väärtuses veenduma, ehk siis neid peab veenma riituse kasulikkuses.
Lihtsam on kasutada vanu äraproovitud riitusi kui teha uusi, selleks peab riitusemeistril olema väga hea põhjus.
Riituste abivahendid võivad sõltuvalt asukohast olla erinevad. Riituses kasutatavad sümbolid peavad siiski jääma samaks (kuusekäbi võib vahetada männikäbi vastu, aga sümbolit – nt surm v surmaga seotud asi – muuta ei tohi).
Libahunt peab meeles pidama, et riitus ei ole triviaalne tegu. Riitusesse peab panema oma hinge. Riitus on nagu palve. Riitust ei tohi teha kergekäeliselt. Riitusteks kasutatakse vaimude essentsi (mitte libahundi oma nagu giftide puhul). Füüsiline komponent riituse jaoks on vajalik. Läbiviija peab vaimude jaoks muutuma meediumiks fokusseerides võimu läbi riituse. Ta peab aru saama, mida ta teeb.
Iga riitusega peab kaasnema meelehea vaimudele. See peab olema füüsiline asi. Tihti on see siiski üsna abstraktne.
Libahuntide jaoks on rituaalid sama palju religioon kui maagia. Riituse jaoks on vaja nii vaimu kui libahunti. Rituaalimeistri jaoks annab riitus võimu vaimu üle vastavalt iidsele lepingule ja selle piires.
Mõningad riitused võivad olla kiiresti läbiviidavad nagu nt söögipalve, mõned riitused vajavad suuremat/pikemat/sügavamat pühendumist.
Riitusemeistrid on libahuntide hulgas lugupeetud.
Antonia mediteerib, meie mediteerime.
Kell on 8 õhtul.
III – Guddag ja Robinus jälitavad Ene Rabet.
Guddag tahab Enerabet otsima minna. Küsib Treboniuselt, kas võib, aga Tr ei luba tal üksi minna, Robinus peab kaasa minema. Lähevad õue, hundistuvad. Võtavad jälje üles, hakkavad minema. Jõuavad siniste kitsede platoole. Selgub, et Enerabe lõhn ei ole sarnane rebase lõhnaga, keda kunagi jahil kohtasime.
Samal ajal majas: kojujäänud panevad peo käima. Margaret varustab veini, oliivide ja muuga.
Kitsede platool ajavad G ja R endiselt jälgi, jõuavad platoo tagakülge, laskuvad sügavasse orgu, ületavad oja ja võtavad jälje uuesti üles. Lähevad lõuna suunas, mäeküljest jälle üles. Ja siis jälle alla. Jäljed on 6 tundi vanad. Inimese jäljed. Jõuavad järgmise jõeni, jäljed liiguvad piki jõge.
G ja R juba 2 tundi ära. Ülejäänud on väga lõbusas tujus. Väga pidulikud.
G ja R jõuavad Pinsolarumi piirile, oru lõunatippu. Väga kummaline koht. Enerabe lõhn lõpeb ära. Guddag tunneb kummalisi uusi lõhnu, aga tunneb ära ka rebase lõhna (tolle jahirebase). G ja R tunnetavad essentsi. Ja tunnevad ära, et lõhnadel on sama resonants.
Enerabe ja rebase lõhnal siis.
G ja R hakkavad nüüd rebase jälgi ajama. Leiavad 10m kaugusel rebaseuru. Aga lõhn ei ole tugev, teda ei ole kohal.
R vaatab läbi gauntleti, aga teisel pool ei ole midagi erilist. Aga G ja R tunnevad kulla, vase, hõbeda ja raua lõhna. Mitte väga tugevalt, aga siiski. Robinus katsub rauda leida oma giftiga, aga ei leia rauda.
Kodus mängitakse käesurumist.
Robinud läheb edasi, Guddag tagasi, kasutades sama teed. Üks läheb ringiga edasi, teine ringiga tagasi kodu poole. Patrullides. Patrull on edukas. Midagi imelikku ei paista silma. Küla on alles.
R ja G jõuavad koju peale südaööd.
IV – Leiame aidast rohkesti musta maagiat ja neli kehast eraldatud pead
Kodulised läksid päikeseloojangul aita vaatama.
Päikese loojumisel langevad aida uksele varjud, osad neist muutuvad päris asjadeks. Ühest puuvarjust tekib uksele link. Oksavarjudest tekivad uksele hinged. Trebonius läheb teeb ukse lahti. Ja tõesti! Uks ei ole lukus, läheb lahti. Tunneme väga tugevat spetsiifilist vere lõhna. Uksepiidale on sissepoole tehtud tinast raam. See on pruun. Tacitus vaatab raami, aga ei saa aru selle funktsioonist. Ilmselt kaitseb midagi. T saab aru, et see veri ei kuulu ühelegi selle maailma loomale. Aidas on pime. Margaret toob toast tõrviku. Paneme tõrviku põlema ja vaatame ringi. Ait on väga avar. Vaatame läbi gauntleti, aga ei näe midagi. Teist poolt ei paistagi. Maja sees on riiulid. Riiulitel on mõned ilma kehata pead. Vaatame päid, kas tunneme kedagi. Külast ei paista ükski olevat. Margaret nuusutab päid püüdes nende lõhna tunnetada. Korraga tabab teda raevuhoog ja hirmuvärin, mida tavaliselt tunneb libahunt kui ta näeb teist libahunti. Päid on neli. Uurime, kuidas pead on kehast eraldatud. On lõigatud. Osad mitte ühe lõikega, aga on lõigatud. Katsume meenutada, kas tuleb midagi folkloorist meelde:
Pahade vaimude tungimisel inimesse, eraldatakse kehad peadest ja maetakse eraldi maha. See takistas vaimu keha jätkuvalt omastamast. Tr vaatab, kas tegemist on roomlastega – on küll valge rassi esindajad. Kõik mehed. Tr vaatab hambaid, need on tavalised.
Aida põrand on kaljuni välja puhastatud.
Margaret nuusutab põrandat – tunda on vampiiride lõhna, nõrka külaelanike lõhna ja nõrka Enerabe lõhna.
Tacitus uurib surma jälgi, aga ei näe ei vaime ega leia jälgi tapmisest.
Tacitusel ja Treboniusel hakkab jahe. Lähme välja, väljas on jube soe, südasuviselt soe, tundub.
Tr tõmbab ukse kinni. Kui ta korraks pilgu ära pöörab ja uuesti ust vaatab, ei ole enam ei hingi ega ukselinki.
Keskööl jõuavad G ja R tagasi, vahetame muljeid.
Tr laseb R kivi juurde minna, kus all on meie pada, et tunnetaks rauda. Robinus ei saa raua tunnetamisega hakkama. Aga nuusutab, kas Enerabe lõhna tunneb. Tunneb, aga ei ole väga värske lõhn. Kivi ümbrus on puutumata. Kõik näib väga kahtlane välja.
