I episood, kus Trebonius saab roosalt pilvelt uue võime ning karud peavad Robinusele ja Tacitusele loengu jõu tähtsusest
26. märts 320. On endiselt hommik. Päikesetõusust on möödunud napp tund.
Margarita, Antonia ja Hyacinth magavad Karukoopas majas. Trebonius, Tacitus, Robinus ja roosa pilv on Varjude maailmas Karukoopa suu lähedal väljal. Neist pisut eemal künkanõlval karukoopa suu juures on neli väikest karu, kahel on pea suur nagu õhupall ja silmadest lööb punaseid välke. Kaks ülejäänud karu nillivad maialt nende ümber.
Trebonius on selleks, et teistele eeskuju näidata, otsustanud vaimu käest uue Gifti ära õppida.
Enne, kui ta õppima asub, saadab ta Tacituse ja Robinuse väikeste karudega rääkima. Uurigu nood, kas karudel on uut infot Tinteose kohta, kas nad teavad midagi suurest karust, mida need roosad pilved siin tegid ja kas pilved ründasid karusid või karud pilvi.
Robinus ja Tacitus ronivad künkanõlvast üles.
Robinus, kes on võtnud sihiks esimese keele äraõppimise, küsib puises keeles: Kuidas käbarad käivad?
Karud vastavad talle pika jutuga, millest Robinus saab aru: Vaimud, karud, hundid, varjud, raev.
Tacitus saab aru: Sõnad on õhk! Kel jõud, sel õigus! Meie karud oleme jõud! Teie libahundid peaksite rohkem mööda jõu teed käima, nagu see ülejäänud kari on käinud, ja meil on hea meel, et te esimesed arglikud katsetused julgesite teha! Me näeme, et teis on potentsiaali. Nende pilvedega saite te ikkagi hakkama! Neid katsumusi tuleb veel palju ja kui te tahate, et see meie kooseksistents siin väeallikal jätkub, siis me ootame teie jõulisemat sekkumist! Hea hunt on tugev hunt!
Robinus: Kuhu teised karud läksid?
Karud: Teised karud läksid jõudu koguma.
Karud, saades aru, et Robinu esimesest keelest suurt aru ei saa, vaatavad Tacituse poole ja ütlevad Robinuse kohta: See hunt peab rohkem jõutrenni tegema, ega sellel enne ajud ka lahti ei lähe.
Tacitus laseb märkuse kõrvust mööda ja küsib: Mis need pilved siin tegid?
Karud: Nad ründasid meie põhimõtteid. Need pilved olid kontseptuaalsel tasandil eksinud. Nad väitsid, et jõud lähtub raevust, tegelikult lähtub raev jõust, nagu paljud muud asjad.
Tacitus: Kas ka teisi vaime on väeallika juures käinud?
Karud: Ämblikuvaimud käisid ka siin.
Tacitus: Kas on veel kedagi?
Karud: Ei, teisi vaime pole käinud?
Tacitus: Kas te Suurest Karust teate midagi?
Karud: Raevu vaimud tunnistasid, et nägid Suure Karu vaimu Kaarna mäe otsas. Tema jõud on korrumpeerunud.
Tacitus: Milliseks tema jõud on siis muutunud?
Karud: Tema jõud on muutunud juhitamatuks ja sisutuks.
Robinus: Ah et suur karu on muutunud juhitamatuks?
Karud ei saa Robinuse märkusest midagi aru ja pillavad talle: Sa hundu, ikkagi, tead, mine harjuta.
Tacitus eirab järjekordset isiklikku märkust: Miks te pilved ära sõite?
Karud: Sõnad on õhk! Kontseptuaalselt lähtub raev jõust, ta algab ja lõppeb meiega. Selle pilve söömine on samavõrra kontseptuaalne kui toitev.
Tacitus ja Robinus näevad silmanurgast, kuidas nii 10 m eemal oleva Treboniuse pea on üleni roosa pilve sees ja tema näpuotstest lööb aeg-ajalt punast välku välja.
Tacitus: Te ütlesite enne, et meid ootavad ees katsumused. Mida te nende katsumustega mõtlesite? Kas teil on mingi aimdus?
Karud: Jaa, meil on aimdus.
Tacitus: Milline teie aimdus on?
Karud: Te peate saama tugevamaks. (Nad ütlevad seda tooniga, millest Robinus ja Tacitus peaksid aru saama, et see on lihtne).
Tacitus: Kes meile tugevust õpetab?
Karud: Me juba õpetasime teile tugevust: kätekõverdusi tuleb teha. Jõud, see on elukestev õpe!
Tacitus: Mis tingimustel teie meid õpetaksite?
Karud: Meie tingimused on väga mitmesugused. On mõned eeldused ja mõned tingimused. Ja algatuseks tuleb teil lõuatõmbamiskang paigaldada. Vaata, jõud on sisemine, mitte väline. Ja meie näeme ka jõu sisse.
Karud vaatavad Tacitusele otsa: Sinuga on lood kehvad, sinu jõud kidub. Seevastu näiteks temal (näitavad Robinusele) on potentsiaali palju. Jõud on tarkuse allikas. Öeldakse küll, et 9 mehe jõud ja 1 mehe mõistus, aga karu jõust ei räägita midgai. Aga vaja on karu jõudu ja on vaja panna lõuatõmbamiskang ja igal hommikul lõuga tõmmata. Ja pole oluline, kas tõmbad lõua kangi juurde või kangi lõua juurde. Tehke nädal aega jõutrenni ja siis tulge tagasi. Meil on teile palju õpetada.
Tacitus vaatab natuke tüdinult, kaugel Trebonius õppimisega on.
Karud aga jätkavad: Jõud on saladuste allikas!
Robinus uurib esimeses keeles ettevaatlikult sõnu hääldades: kas te karud olete kedagi veel ära söönud?
Karud: Ikka oleme söönud: nõrkuse ja arguse vaime ja teisi karusid ja igasuguseid vedelvorste.
Tacitus kirjeldab kohta, kuhu kuhu tinteos kadus (rauast aed, rauast väravad): Kas te teate sellist kohta?
Karud: Ei, ei tea. Aga me teame, et Rita oskas erinevaid vaime kohale kutsuda, kes oskasid tema küsimustele vastata. Aga Rita tegi muidugi väga palju lõuatõmbeid ka.
Tacitus: Kas te teate midagi naisest, kes oskab muuta Gauntleti õhemaks või paksemaks?
Karud: Meie ei tea, et seda oleks võimalik teha. See on ilmselt tüssamine, teisisõnu: tõe nõrkus.
Tacitus: Mis vaime Rita kutsus, kui tal oli infot vaja?
Karud: Ta kutsus neid vaime, kellelt ta seda informatsiooni sai.
Tacitus: Kuidas teil endal jõuga on: essentsi on, tervis on korras?
Karu: Jõud on meiega, meie tunneme ennast alati hästi! Meil on meie jaam, meil olete teie. Elu on ilus. Tehke need hommikused lõuatõmbed ära, 7 päeva järjest, siis lähme edasi.
Robinus: Kaugel te üldse olete käinud?
Karud: Me oleme igal pool käinud. Creosotus oli selline tuntud jõujunn, me ikka käisime teisel pool mägesid ka jahti pidamas.
Robinus: Kellele te siis jahti pidasite?
Karud: Nõrkadele. Asi on väga lihtne. Jõud peab võidutsema, nõrgad tuleb ära süüa,
Robinus: Kas te Maximusest teate midagi?
Karud: Ei, Maximusest me ei tea midagi. Aga me teame, et tugev on ilus ja nõrk on kole!
Robinus: Aga kas te lepingust teate midagi?
Karud: Oleneb, mis lepingust sa räägid. Lepinguid sõlmitakse iga päev. Lepingute sisu on salajane ja nendest, mille sisu me teame, ei saa me ju rääkida.
Tacitus vaatab uuesti, kaugel Trebonius õppimisega on. Paistab, et natuke läheb veel.
Robinus küsib: Millal teised karud tagasi tulevad?
Tacitus küsib juurde: On nendega ikka kõik hästi? On nad ikka elus ja terved?
Karud: Jaa-jaa, nad on siinsamas, lihtsalt puhkavad.
Kuna paistab, et siin praegu targemaks ei saa, tänavad Tacitus ja Robinus karusid ja lähevad tagasi Treboniuse juurde, kelle pea on ikka pilve sisse kadunud, räntsatavad istuma ja asuvad ootama.
Karud hõikavad: ärge istuge niisama, tehke kätekõverdusi!
Karud hakkavad kooris käetkõverduse salmi skandeerima ja näitavad samal ajal ette, kuidas kätekõverdusi teha: tugev on ilus ja nõrk on kole!
Karud ütlevad Tacitusele: Me ei usu, et sinust asja saab, aga – näitavad Robinusele ja ütlevad – temas on potentsiaali, et lahendada asju jõumeetodil. Jõud see on sinu kilp ja mõõk! Ega karud ei ole lollid, jõud on kõige laiapõhjalisem kontseptsioon.
Robinus: Kas te Kristust teate?
Karud: Kas ta on tugev?
Robinus: Jaa.
Karud: Siis me teame teda. Me teame kõiki, kes on tugevad. Kristus kõlab peaaegu nagu Grisli ja kõik, kes on karudega soetud, on tugevad.
Treboniusel on viimased tund aega olnud tunne, nagu tal lükataks kombitsad kõikidest kehaõõnsustest sisse, et ta samal ajal kukub kuhugi, et ta samal ajal seisab paigal ja on seest õõnes ja nagu sipelgad kõnniksid tema sees. Aeg-ajalt muutub ta näpuots tuimaks.
Kui õppimine läbi saab ja Treboniuse pea taas pilve seest ilmub, siis on kõikides ta näpuotstes, kõrvaotstes, nina otsas ja kõikide varvaste otsas verevalumid. Kõik need kohad tuikavad ja sellest aimdub, et need hakkavad ilmselt varsti valutama. Trebonius tunneb, nagu ta oleks kergelt kolki saanud, aga tundub, et vigastused taastuvad peagi. Tacitus ja Robinus, kes talle otsa jõllitavad, poleks iialgi arvanud, et Treboniuse silmades on nii palju veresooni. Tema kõrvast jookseb välja verenire.
Aga Trebonius tunneb, kuidas tema sisimas on veelgi kinnistunud arusaamine, et ka raev on tööriist.
Pilv ütleb, et nüüd ta läheb. Trebonius märkab, et tema näos on äraseletatud muie.
Trebonius küsib pilvelt: Mida sa pakuksid selle eest, et meie koduloomaks hakata?
Pilv: Ma ei taha teie koduloomaks hakata.
Trebonius: Kust sa veel loodad raevu resonantsi resonantsi leida, kui mitte siit?
Pilv: Maailm on raevu täis.
Trebonius: No mõtle järele, ära ütle kohe ei. Meid on siin kuus ja me oleme üsna sagedasti üsna raevus.
Pilv: Kõlab huvitavalt ja ma kaalun seda. Peab hetke pausi ja naerab mõnitavalt: Tühjagi ma kaalun. Ma olen küll raevukas, aga ma ei ole loll. Siia ma ei jää.
Trebonius: Eks sa ise tead.
Lahkuma pöördub vaim pillab: Raha ma ei võta.
Trebonius: Ja-jah.
Vaim: Oli meeldiv!
Trebonius: Ega me teine kord seda pakkumist ei tee, aga jäägu siis nii.
Paar roosat välku lööb maasse ja pilv lendab minema.
Trebonius vaatas mujale. Tacitus nägi.
Trebonius: Nooh, mõni asi on nüüd jälle selgem. Ma arvan, et ma sain sellest raevust nüüd paremini aru.
Robinus hakkab Treboniusele rääkima jõust.
Karud hõiguvad eemalt, et Robinus on ainuke normaalne mees selles karjas ja peaks olema karja juht, ta on kõige targem ka ja et üleüldse, tasub seda Kristuse juttu ka kuulata, sest Robinus et ta ajab ikkagi kogu aeg asjalikku juttu.
Tacitus annab Treboniusele kiire ülevaate, mida karud rääkisid. Et rääkisid midagi Ritast ja sellest, kuidas too vaime kutsus, et nendelt infot saada. Ja lõpetab: me ikkagi peaksime nüüd seda raamatukogu uurima minema.
Samal ajal tunneb üks üksik rändaja erilise väepaiga lähedust.
Trebonius: Lähme tagasi, ajame teised üles ja paneme nad ka kätekõverdusi tegema. Ega see jõud meil mööda külgi maha jookse.
Karud ütlevad veel vahele: Karude vanasõna on, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks!
Trebonius räägib ladina keeles: Jõud ei ole mõistus, aga kellel jõud, sellel õigus. Lähme!
Üksik rändaja tunneb, et ta on väepaigale päris lähedale jõudnud. Lõhn juhib teda väepaigale järjest lähemale (kuigi on inimesena).
Trebonius: Lähme tõmbame ennast läbi, nii nagu tulime, grupina.
II episood, kus Varjuküünte õuele jõuab võõras, kes otsib Adolfust
Trebonius, Tacitus ja Robinus jõuavad tagasi keldrisse.
Samal ajal jõuab üksik rändaja ühe palkonni juurde (tema jaoks on see siiski uhke ehitis), mille ümber pole aeda ja selle ümbruses pole näha ühtegi kodulooma. Ta tunneb, et nüüd on jõudnud väepaiga endani.
Margarita lamav poolärkvel toas ja kuuleb väljast liikumist. Tacitus, Robinusele ja Trebonius on ikka veel keldris. Margarita raputab ennast ärkvele ja läheb vaatab toaseinas olevast piiluaugust välja.
Õues seisab üksik noormees, piklik pamp on üle õla.
Margarita avb ukse, teretab rändajat ja ootab, mis saab edasi.
Rändaja: Mind saatis põhjast Adolf.
Margarita: Jaa, tere, istu siia kivi peale. Juua tahad?
Rändaja: Ei taha. Mul on Adolfit vaja.
Margarita: Oota natuke, meil on võib-olla sulle Adolfist teateid anda.
Margarita, kes kogu selle aja on olnud vaid teki sisse mähitud, paneb ukse kinni ja mõtleb, et peaks püksid jalga panema.
Locusest naasnud seltskond kolistab keldris.
Margarita läheb neile vastu: Väljas ootab üks kutt, kes otsib Adolfit. Tervitas viisakalt, aga tundus selline ülbe tüüp. Noor, pole veel viisteistki, selline sõdurlaps. Tundub, et tema suurim soov on varsti sõjaväkke saada.
Sõdurlapsest rändaja voldib õues oma teki lahti, paneb pakis olnud asjad teki peale ja voldib teki uuesti kinni.
Trebonius Margaritale: Väga hea, väga tubli. Ma lähen räägin temaga. Sa tee senikaua kätekõverdusi.
Margarita: Mis uus poliitika see on?
Trebonius: Karud on nõrgad, me peame rohkem võimlema.
Ja seletab: Karud saavad meie essentsist jõudu, sellepärast Tinteos kogu aeg jõudu propageeris ka. See sobis talle ja sobis tootemile. Eks ta üritas oma renomeed kõrgel hoida.
Ja lõpetab: pärast võimleme koos. Minge vaadake, kas süüa on.
Tacitus lippab keldrisse kontrollima ja naaseb: liha on kerge eine jagu alles.
Trebonius läheb õue (inimesena) ja vaatab võõrale pikalt otsa.
Võõras vaatab talle pikalt vastu.
Trebonius küsib saksa keeles (räägib vabalt, aga aktsendiga): Sa otsid Adolfit?
Võõras: Jaa, ma otsin Adolfit.
Trebonius: Meie seas teda ei ole.
Võõras: Kas teda pole siin üldse olnud?
Trebonius: On.
Võõras: Ja nüüd enam ei ole?
Trebonius: Ei, nüüd enam ei ole.
Võõras: Ega te ei oska öelda, et kuhu ta edasi läks?
Trebonius: Seda on raske öelda. Võiks öelda, et ta viimane peatuspaik on siin. Kas sa tunned Adolfit?
Võõras: Jah, ma tunnen teda.
Trebonius: Kirjelda teda.
Võõras kirjeldab Adolfit. Kirjelduse järgi võib aga oletada, et see pärineb ühe-kahe aasta tagusest ajast. Mitmel puhul jääb võõra kirjelduses toppama. Ta kahtleb endamisi: see, mida mina temast tean, ei ole tingimata see, mida teie temast teate.
Trebonius: Jaa, Adolf oli julge.
Võõras: Ja rumal.
Trebonius: Adolf oli julge.
Võõras: Oli? Aaa… Ja see oli tema viimane peatuspaik? Aga ta läks siis ju ikkagi kuhugi edasi?
Trebonius: Ilmselt võib niimoodi öelda küll. Aga nüüd on ta juba ühes teises kohas.
Võõras: Oled sa kindel, et ta on seal ühes teises kohas? Kas sa saaksid mind talle järgi juhatada?
Trebonius vaikib viivu: Ei. Sa oled veel noor ja sinu elu ei tohiks raisata.
Võõras: Aga ta on ikkagi seal?
Trebonius: Jah, kuidas iganes sa seda kohta nimetad, Valhalla või…
Võõras: Oled sa ikka täitsa kindel?
Trebonius: Jah.
Võõras: Kas ma võin tema surnukeha näha? Kas sina nägid ta surnukeha?
Trebonius: Jah, ma nägin tema surnukeha, aga tema surnukeha ja tema hauda ei saa näha sel lihtsal põhjusel, et need ei ole siin. See oleneb sinu enda võimetest, kas sa saad sinna kaasa tulla ja kui sa ei ole nii võimekas, siis sa pead uskuma meie sõnu.
Võõras: Kui sa lubad, siis ma tuleksin kaasa, püüaksin olla vääriline, et tulla teiega kaasa ja vaadata, et aru saada, kas ta on ikka surnud.
Trebonius: Tema asjad on ikka siin.
Võõras lükkab vaiba asjadelt, vaiba alt ilmub nähtavale saksi mõõk.
Trebonius: Jah, samasugune on meil siin ka.
Võõras: Lubate seda kohta tulla kaasa vaatama?
Trebonius: Jah. Mis sinuga juhtus?
Võõras: Needus juhtus, kuna ma ei täitnud vannet. Siinsamas lähedal mägedes.
Trebonius: Kuule, võib-olla soovid sa kannukest mõdu ja natukene liha, lähme räägime toas.
Suundub toa poole ja teel küsib võõra nime. Võõras keerab enne tuppa astumist pambu uuesti kokku.
Trebonius võõrale: Pambu võid siia esikusse jätta.
III episood, kus Varjuküünte kari kohtub Guddagiga
Tuppa jõudes ajab Trebonius veel magava Antonia üles (too tõuseb ilmse vastumeelsusega) ja esitleb võõrast teistele: See on Guddag.
(Margarita on end vahepeal riidesse pannud.)
Guddag tunneb kõik ära.
Trebonius toob liha ja vee (mõdu asemel, mida meil ei ole) lauale. Guddag pakub omalt poolt teel korjatud mägisibulaid. Pererahvas näikse mägisibulate suhtes üsna ükskõikne olevat.
Trebonius tõstab Guddagile ette kõige parema tüki liha ja kannutäie vett ja kommenteerib: Mägisibulad. Väga tore, väga tore.
Guddag vaatab toorest liha pisut võõristavalt, aga võtab vastu.
Trebonius tutvustab uustulnukat nüüd põhjalikumalt: See on Guddag. Ta tuli Adolfit otsima. Nagu teada, Adolfit meie hulgas ei ole, aga Guddag on võtnud nõuks, juhul kui tema võimed vastavad, minna vaatama Adolfi viimast puhkepaika.
Robinus: Aga tänaseks on külastusaeg läbi.
Trebonius: No vaatame. Aga Guddagi on hiljuti tabanud needus ja ta tahab meile sellest rääkida.
Guddag: Ühel pimedal ööl ründas mind miski ja ma arvan, et selle põhjustas see, et mul on üks vanne täitmata. Õudne tigedus tuli peale.
Laua ääres istujad saavad aru, et ilmselt on see süütundest tekkinud raevu vaim.
Robinus kommenteerib: Äkki sa peaksid oma süütundega tegelema.
Guddag: Ma arvan, et minu parim ravim on see, kui ma Adolfiga juhtunus selguse saan.
Trebonius: Adolf tuli siia oma vabast tahtest, temaga oli toimunud halb muudatus… Ma ei tea, kas sa tead, aga põhja hõimudel on ka lood huntidest
Guddag: Jah, on sellised lood, et keegi peab kedagi hammustama ja siis see inimene jääb haigeks ja ta aetakse minema.
Trebonius: Mingisugune tõepõhi on nendel lugudel olemas. – Ja võtab ise samal ajal tüki seda toorest liha ja nätsutab rahulikult.
Guddag sööb ka ja hammustab sibulat peale.
Trebonius jätkab: Selliseid olendeid on võimalik kohata.
Guddag: Mille pärast teil see needus on?
Margarita: Minu meelest on vale seda needuseks nimetada. Minul… Mina arvan, et ma olen välja valitud.
Trebonius: Jah, see, et mulle välk sisse lõi ja ma pärast seda veel elus olen, on ime.
Guddag: Jah, selleks, et sa elus oled, pead olema Taar… Thori juures heas kirjas.
Trebonius: Sa pead sellega nüüd harjuma, see on teistmoodi elu. Inimeste hulgas sa niisama ringi käia ei tohi, see on ohtlik nii neile kui sulle.
Guddag: Jah, needusega ei tohi jah.
Trebonius: selleks, et sellest needusest vabaneda, selleks on kaks meetodit.
Guddag kikitab kõrvu.
Trebonius: Esimest ei tea, aga teine on: ära surra.
Guddag: Teine sobib, aga mul on vanne täita.
Trebonius: Räägi meile sellest vandest.
Guddag: Vandest ma ei saa rääkida, ma pean Adolfuse leidma.
Oma suureks üllatuseks tunneb Guddag end üle väga pika aja koduselt.
Robinus: Kas sa jeesust tead
Guddag: Jah, ma olen kuulnud, et germaanlased aitasid kellegi sellise risti lüüa.
Robinus: See on hea, et sa tead.
Guddag: Ma olen igasuguseid lugusid kuulnud, egiptlastest, kes sealpoolsuses on käinud, aga ma arvan, et sealt ei tule keegi tagasi.
Margarita: Elu on täis üllatusi.
Trebonius: Ma arvan, et jätame selle needuse asja praegu rahule. Ma võin sulle saladuskatte all öelda, et sinu needus ei tule sellest, et sa oma vande täitmata jätsid.
Guddag on siiski skeptiline.
Trebonius: See võib küll kaudselt sellest tuleneda, aga see ei ole sellega otseselt seotud.
Guddag: Inimene teeb jumalate ees palju vigu.
Trebonius: Jätame need jumalad. Meil on siin kombeks, et teineteisele oma jumalaid peale ei suru (vaatab teravalt Robinusele otsa).
Trebonius: Mulle tundub, et sa ei ole meiesuguseid enne kohanud?
Guddag: Ei ole.
Trebonius: Siis suhtleme sinuga vähehaaval. Söö kõigepealt rahulikult see liha ära.
Näha on, et liha hakkab iga suutäiega järjest rohkem Guddagile maitsema ja ta muutub rahulikumaks. Guddag ise tunneb, et kummaline pererahvas ei ohusta teda.
Meie uus noor tuttav näeb välja umbes 17 ja tundub, et ta saab iseendaga hästi hakkama. Ei ole just iludus, aga kole ka mitte. Parasjagu normaalne. Margarita on noorukile juba silma heitnud. Tacitus nahistab liha, vaatab eakaaslasest uustulnukat neutraalse huviga.
IV episood, kus Trebonius tutvustab Guddagile libahundiks olemise aluseid, Antonia loeb Rita päevikut ja Tacitus revideerib raamatukogu
Trebonius hakkab Guddagile libahuntide seadusi tutvustama.
Trebonius: Selline lugu. Meie oleme kari. Kari on selline… nagu ühiskond, perekond. Nagu inimestel on pere, on huntidel kari.
Guddag: Kas te olete sugulased?
Trebonius: Ei. Aga kari on nagu perekond. Meie oleme kari: Varjuküünte kari. See on meie kodu ja see oli ka Adolfi kodu.
Margarita: Adolf oli meie pere liige, osa meist.
Trebonius hakkab karja teisi liikmeid tutvustama: Robinus on meie jahijuht. Tacitus on meie uurija. Antonia räägib vaimudega. Margaret ravib. Ja Hyacint on meie löögirusikas ja meie jõuõlg. Ta magab praegu. Mina olen Trebonius ja mina olen hetkel selle karja juht. Elu siin on raske, võiks isegi öelda, et väga sitt.
Tacitus ohkab.
Trebonius: Ma arvan, et me kõik tahaksime, et sa end meie juures sisse sead ja seda elu tundma õpid. Aga enne pead sa selgeks tegema mõned lihtsad reeglid. Esiteks: hommik algab võimlemisega. See on kõige tähtsam.
Kõik laua ümber tõstavad üllatunult pead.
Trebonius jätkab: Harjutuse nimi on viis leegionäri ja pärineb vist juba etruskide ajast. See on väga hea mõte ja see on meie uus distspliin. Lisaks sellele on libahuntidel veel paar lihtsat reeglit, õpi need pähe ja sa pead vanduma, et sa neid täidad. Vaata, mõtle, küsi.
Guddag: Mis juhtub libahundiga, kes tapab teise libahundi?
Margarita: Ta saab neetuks.
Guddag: Kelle poolt.
Trebonius: Mis juhtub sellega, kes tapab teise libahundi või oma karja liikme ? Võib-olla ei juhtu midagi. Nagu sa oled aru saanud, oled sa libahunt. Kui sul on mingi vanne, mida sa oled lubanud täita… Kui sa seda rikud, siis võib sulle osaks saada jumala needus. Sul võib hakata hoopis ka lihtsalt halvasti minema. Või inimene sinus võib hakata hääbuma ja sa võid loomastuda, kontakt inimsusega kaduma ja sinust võib saada hoopis teistsugune olend.
Trebonius räägib ära isahundi loo ja Puhaste lood. Pikad põlvest põlve edasi kantud legendid.
Guddag: Kas need lood on neetute hulgas edasi antud?
Trebonius: Ma ei ütleks, et me oleme neetud.
Guddag: Noh, haiged.
Margaret: Mina ei pea end ei neetuks ega haigeks, lihtsalt teistsuguseks
Trebonius: Ei ole teada, kas isahundi aegadel inimesi oli. Mingis mõttes oleme me selle maailma algusaegadest, meis on midagi sellest ajast kui jumalad veel noored olid.
Guddag: Kas teie lood kirjeldavad ka seda, kust inimesed tulid?
Trebonius: Meie lood ei ole selles osas nii selged, aga sul on võimalus libahundina sellest rohkem midagi teada saada kui inimesena.
Trebonius räägib Guddagile pikalt-laialt ka Varjumaailmast.
Möödub umbes kolm tundi.
Trebonius lõpetab oma kirjelduse: Adolfus sai surma Varjumaailmas. Seal on teised seadused. Tema keha sulandus või kadus.
Guddag: Mis saab surnust seal maailmas?
Trebonius: Me ei ole veel nii vanad ja nii targad, et seda teada.
Trebonius hüppab teisele teemale: Kas sa lugeda oskad?
Guddag: Kas lugemine on see, kui ruunid on paberile pandud?
Trebonius:kui ruunid on paberile pandud ja nad ütlevad midagi ja neid ruune on palju, siis on see raamat. Ladina keeles on ruunide asemel alfabeet.
Guddag: Kui ma võtan ruunid välja, panen lauale ja oskan õigesti küsida, siis nad ütlevad midagi…
Trebonius: Jah, vaata, raamatu lugemine on midagi muud kui ennustamine. Ennustades saad sa vastuse ainult sellele küsimusele, mida sa oskad küsida. Raamatust saad sa vastuse ka sellele küsimusele, mida sa pruugi osata küsida.
Guddag: Ma mäletan, et meil pandi mustritega puulattide peale lugu kirja, need mustrid aitasid seda lugu meelde tuletada.
Trebonius läheb otsib raetianis raamatu (raetia kiri oli ruunikirja sarnane).
Guddagi jutu peale: Jah, vat see ongi raamat. Aga pole viga, me õpetame sind lugema.
Guddag vaatab raetia keeles raamatut: Ja nii palju ruune ühe lehe peal?
Robinus: Sõnad on õhk! Ja naerab selle peale.
Guddag: Mina leian, et sõnad ei ole õhk.
Nende tundide jooksul, kui Trebonius on seletanud Guddagile libahundiks olemise aluseid, on osa karjast läinud muude asjatoimetuste juurde.
Väga vastumeelselt üles tõusnud ja ikka veel uimane ja pahur Antonia istub kõige tagumises nurgas akna lähedal, loeb Rita päevikut ja ei pööra muule tähelepanu. Tema kõrval istub Hyacint, kes nuiab Antoniat, et too talle ette loeks. Antonia loeb talle ette kohti, mis võiks Hyacintile korda minna. Hyacinti tuju ei ole just ka kõige parem, tal on sitt olla ja haavadest on tõusnud palavik.
Tacitus tuulab ja lappab raamaturiiulis ja uurib sinna kogutud köiteid.
Trebonius jätkab meie loo jutustamist: Me oleme siin ühe suure supi sees.
Räägib Romanus Maximusest, lepinguga sündinud suurest segadusest, vaimudest, Tinteosest, Creosotusest.
Trebonius: Kõik ümberkaudsed karjad on hukka saanud, ka meie kari on tegelikult kokku pandud kahest karjast. Nemad – näitab Robinusele ja Tacitusele – pärinevad kõrvaloru karjast.
Guddag: Aga mis selle segaduse keskel inimestest saab?
Trebonius: Selle oru inimesed on meie kaitse all. Siin orus on palju neid, kellest võivad saada meiesugused, ja meie ülesanne on neid selle eest kaitsta.
Guddag: Jah, see on mõistlik. See oleneb sellest, kas nad on haavatud, jah?
Trebonius: Ei, see ei ole haavata saamisega seotud, see on pärilik.
Guddag: Nii et see on siis suguvõsa needus?
Trebonius: Nii võib põhimõtteliselt öelda küll.
Antonia loeb Rita raamatust karjavandest.
Trebonius hakkab nüüd Guddagile hõimudest rääkima: Libahuntide seas on mitmeid hõime. Ja erinevatesse hõimudesse kuuluvad libahundid erinevad üksteisest maailmavaate poolest.
Guddag: See tähendab siis, et teil on mitu peret?
Trebonius: Ei, pigem nagu mitu erinevat õpetust. Ütleme, meil on mitu erinevat tootemit, esiisade vaimu, keda austame. See peaks sulle tuttav olema.
Guddag: Jaa, esiisade vaim on tuttav, ma tean oma esiisasid 20 põlve. Kust sina oma esiisasid tead?
Trebonius: Ma ütlesin justkui esiisade vaim. See on vaim, kellega tunnend suurimat sidet. Ma tunnen oma esiisa tarkust, sidet temaga.
Guddag: Kuidas sa tead, et see on just sinu esiisa?
Trebonius: Lihtsalt tunnen ära. Sinul vist ei ole sellist vaimu?
Guddag: Igal inimesel on vabadus olla sellega, kellega tahab.
Trebonius: Räägi igaühega meist, küsi nende vaimu kohta, võib-olla leiad õpetust ja juhatust. Igaüks oskab öelda midagi oma hundist esiisa kohta. Kahjuks me ei oska sulle väga hästi rääkida hävitaja-hundist, sest tema tootemit ei kummarda meist keegi.
Guddag: No eks ma jõua oma sisemise äratundmise teel selleni.
Ta ütleb seda üsna kõhklevalt.
Tacitus on möödunud tundidega ühele poole saanud raamaturiiuli inventuuriga. Riiulis on:
- Käsikiri Luuvarju varjus
- Kreekakeelne käsikiri Punane koidik, mis räägib rauameistrite ettevõtmistest
- Primuse konspekt, mille kohta Tacitus põgusa sirvimise järel arvas, et see on manipulatiive jamps
- Piltidega illumineeritud ja hieroglüüfidega täidetud raamat. Seal on peal Vereküünte klanni hõimumärk. Raamat ise on väga ilus, ilusas kirjas, idamaiste mustritega. Piltidel on erinevad võitlusasendid.
- Ühes puust, needitud ja lukuga karbis on paksus tugevas nahkköites raamat. Raamatu peal on Rooma kotkad ja see näeb üldse igatepidi välja nagu riigi vara. Sirvimisel selgus, et see on tsentuurio käsiraamat alpidest põhja poole jäävate hõimudega suhtlemiseks
- Veel üks raamat, mille kaanel on riigivapid ja mis sama moodi näeb välja nagu riigi vara. Raamatus on tosinkond kaarti, mis ei ole füüsilised kaardid, iga kaardi juures väike seletuskiri. Tükk aega ei saanud Tacitus midagi aru, kuid lõpuks näris läbi: need kaardid näitavad vilja vedamise ja hankimise teekondasid – kuidas vili jõuab Rooma ja teistesse suurematesse linnadesse, merisi maitsi, kui palju, kust. Väga igav. Aga seal on maakaardid.
Kätte on jõudnud südapäev.
