320 AD 11. aprill täiskuu, kell on pool öheksa
Robinus läheb teispoolsuses koopast välja ja vaatab ringi. Meie maja ei ole, aga suur kullakivi on. Kulda Robinus seal kivi/kivivaimu all ei näe. Läheb koopasse tagasi. Kusonagi on ikka kustunud.
Robinus ikka rahutu. Tahab minna vaatama, mida teised teevad. Paneb karjatunnetuse peale ja tunnetab teisi, ei tunne kedagi – teisele poole see võime ei ulatu.
Lähme kõik – Robinus, Margaret, Kusonagi – tagasi “õigele” poole
Kusonagi kohta saame veel teada, et ta on rohkem vaim kui inimene.
Robinus lepib Margaretiga kokku, et kui midagi juhtub, teeb M end daluks. Robinus läheb üles teiste juurde uurima, mis toimub. M jääb üksi valvesse, aga R-l on karjatunnetus peal, seega peaks kontroll toimima.
Tacitus muudab end hundiks. Nuusutab asju. Lõhnad on võõrad. Väga kirju lõhnamaailm.
Guddag läheb vaatab, kas pea veritseb, aga ei. Robinus ei tunneta ka tuttavaid lõhnu.
Tacitus nuusutab kõige uuema pea lõikekohta, kas seal on tuttavaid lõhnu. Tunneb Enerabe lõhna. Pea on lõigatud terava esemega.
Kõik lähevad välja. Robinus paneb miski pulga ukse vahele, hoiab. Midagi ei juhtu. Võtab pulga ära, lükkab ukse kinni, uks enam lahti ei tule. Järgmisel päeval saame siis rehe all toimetada senikaua kuni ukse lahti hoiame.
Klassijuhataja ütleb, et võiks vast pesta. Robinus kerib oja lahti. Kõik pesevad. Tacitus saadetakse Margaeti välja vahetama.
Arutame, et karude arupidamisest on möödas juba pisut rohkem kui 24 tundi. Ootame järgmise päeva ära, et Kusonagiga rääkida enne kui karudega.
Vahepeal meisterdame puust tiigri kuju. Vaidluse, kui suur see kuju peab olema, lõpetame sellega, et tuleb tiigripoja kuju. Kassi suurune. Siis saame seda patrullis kaasa vedada ilma, et asi raginaga lõpeks.
Tacitus mediteerib keldris. Imeb endasse jõu hingust. Teeb kätekõverdusi.
Robinus võtab Guddagi ja Margareti appi ja hakkab tiigrikutsut välja tahuma. Näos on Tinteose jooni. Meistritöö võtab aega umbes 13 tundi. Järgmise päeva hommikul kella 10ks on valmis.
Hommikul näeme, et Robinusel on käed rakkus. Sellest on küll ikka väga kaua aega möödas, kui meist keegi säänset asja enda juures on märganud.
Samal ajal õhtul, öösel ja hommikul kui Robinuse tiim tiigrit meisterdab, on Antonia valves. Käib ringi, vaatab, nuusutab, toimetab. On ärkvel ja jälgib ümbrust.
Lisaks ravib Tacitusel kaks jubedämmi ära.
Tacitus unistab öösel, kuidas ta hommikul metamorfoosi läbi teinult kargab keldrist välja – muskel punnis, karv läigib, silm särab. Pube on kadunud kui tina tuhka. Noor mees täkku täis 🙂
Antonia näeb hommiku poole ööd teispoolsuses, kuidas maja juurde tuleb mees, kellel pea asemel haamer, kaasas höövlilaastudest koer. Ratsutavad tööpingi seljas, kellel neli jalga all. Nad on samas kohas, kus R meisterdab. Aga ei lähe minutitki kui tulevad meie kurjad karud, kes ütlevad vaimule: “Siit metsast ei võta sina mitte üks pirrutiiiiiiiiiiiik …. möööörrrrr”. Ja vaimumees kaob kähku.
Hommikul kui me oleme juba väsinud ja Robinus hakkab lõpetama, kui Tacitus ja Antonia on all Kusonagi juures, teeb tema silmad lahti. Tema hääl on kummaliselt kõlav ja kajav. Tundub veidi allasurutud. Tacitus üritab aru saada, miks Kusonagi hääl sellisena kõlab ja selgub, et sellised ongi need hundid, kellel on kõrge pr urge – nad räägivad poolenisti teiselt poolt. Vaimustunud hundid. Kusonagi ütleb, et ta peab essentsi võtma. Tacitus ja Antonia lubavad. Veerand tundi võtab K essentsi. Tõmbab kõik tühjaks, kui lõpetab, ei jää midagi alles.
Tundub rohkem elus, hääl hakkab normaalselt kõlama.
K küsib, kus on karja juht. Tacitus ja Antonia räägivad rahulikult kogu loo talle ära.
K ütleb, et ta käis teisel pool teistpoolsust (varjumaailma), kus asjad on tõelisemad kui siinpool. Ta ei oska öelda, kas see on midagi sarnast, kuhu Tinteos kadus. Ta ütles, et ta ei tea mis koht see on, see on hull kant, aga ta jäi ellu. Seal on igatsugu elukaid, need on elusad olendid, ei ole vaimud. Seal olid erinevad maad. Seda maad, kus K käis, valitses Lumekuninganna. Ta sattus sinna kui käis jahil. K ütles, et jahtis ühte naist, kes oskas ennast kivikujuks muuta. See naine oli ilmselgelt koletis. See koletis oli Pinsolarumi küla keskel olev ausammas väga kaua aega. Kui inimesed läksid külast ära, siis ärkas ta ellu.
Margaretil tuleb meelde…Teistelgi tuleb meelde…
Oleme kuulnud lugu ühest skulptorist, kes elas Kreekas. Pygmalion. Oma ajastu parimaid skulptoreid. Suutis teha väga tõetruid skulptuure, nii elutruud olid need. Pygmalion oli ka väga võimekas maag. Karta on, et nende elutruude kujude sündimisel oli oma hind inimelude näol. Sealkandis, kus P elas läks palju ilusaid naisi kaduma. Legend räägib, et P lõi nii ilusa naise kuju, et see ärkas ellu ja P võttis ta endale naiseks. P kadus, rohkem pole teda nähtud. Tema loodud kujud olid väga hinnalised.
K rääkis, et ta leidis koletise üles, aga ei saanud teda rünnata. Ta arvab, et koletis on siit maailmast pärit, aga läks elama sinna teise maailma.
K oli enda arust ära ainult paar nädalat, ta ei saa aru, kuidas aeg siin nii kiiresti liikunud on.
Üritame Lumekuningannat meenutada.
Albionist on pärit üks mees, kes elab põhja pool (Kaledoonias), kes rääkis lugusid. Üks lugu oli lastest – ühest poisist ja tüdrukust, vennast-õest, kes olid orvud. Tüdruk ja poiss hoidsid üksteist väga. Ühel päeval tuli nende linna kaarik, kust astus välja imeilus valges kleidis naine ja ütles poisile: Tule minuga kaasa.
Need, kes olid seal juures, nägid, et ta puhus poisi peale jäist õhku.
Õde keelas poissi. Poiss jäi, aga hakkas muutuma järjest halvemaks, külmemaks.
Ühel ööl kuulsid inimesed hobuste hirnumist ja kapjade müdinat.
Hommikul avastas õde, et poiss on kadunud.
Ta läks poissi otsima. Jõudis ühte kohta, kus loomad ja linnud oskasid rääkida. Küsis neilt teateid venna kohta, jõudis lossi, kust venna leidis. Kahjuks oli poisi süda jäätunud. Ta ei tundnud enam midagi, ei tundnud isegi oma õde ära. Valitseja oli Lumekuninganna. L lubas poisile, et see ei tunne enam kunagi kurbust.
Väike tüdruk hakkas nutma ja tema pisarad sulatasid venna südame üles ja nad põgenesid sellest lossist koos ära.
Kumbki ei pääsenud ilma märgita.
Koletisel on ka nimi – Valentia. Nimi tundub tuttav.