320 AD, 13. aprill, kuu loomine. Kell on pool kolm öösi.
Oleme Karumäe locuses teispool. Seal tundub mägi pisut kõrgem kui reaalsuses. Nähtavus on mõnisada meetrit hämaruses. Järsk mägi, nõlvad kolmes suunas. Vulkaaniline. Ka vaimumaailmas. Liigume karukoopasse (teispoolsuses). Kaugelt tuleb karuhaisu. Geroplexi hais. Nädalaid vana. Tr. hiilib koopa poole. Margaret hiilib järgi. Ja Kusonagi. Kõik nuusutavad. Jõuame kohale. Koopa ava on poolteise meetrise läbimõõduga auk. Koopasuu ees vedeleb igatsorti luukeresid (põdrad, lõvid, antiloobid jne).
Tr jookseb hiilides tagasi. Margaret hiilib koopasse. Koopa sein on karvadest läikima hõõrutud. Põrand allapoole kaldu, seinad lähevad laiemaks. Sopiline. Koobas on luid täis. Koobas on väga suur. Umbes 5m kõrge, umbes 15m sügav, 10m lai. Põrandal on veel Varjuküünte karja lippe. Igatsorti elemente, mis muudab selle koopa meie kodu sarnaseks. Margaret nuusutab ja tunneb koopas tugevat raudrohu lõhna, mis on segatud põdrasambla ja naistepuna lõhnaga. Veel tunnen kuuma vee lõhna, leesika lõhna, mõningast pärnaõit ja mett on tunda. Tegemist on külmetuse, põletiku ja viletsa söögiisu ravimisega. Näen väikest puidust lavatsit, kus peal on kujud. Suur karu ja palju väikseid hundikesi. M vaatab kujusid. Need on vanad. Neid on keegi näppinud. Kui M kujukesi vaatab, näeb ühest silmanurgast liikumist. Hiilib ja kuulatab. Näeb koopas ka allikat. Liigub sopi juurde, piilub sisse. Näeb vaimu. See vaim on umbes Jakobi suurune. Ta on tehtud riidest üleni, miskit täis topitud, värvitud ja kõige rohkem meenutab ta kaisuhunti. Suurte silmade ja kõrvadega karvane hundikutsikas, kes joob topsist raviteed. Kõhu peal on tasku, kuhu on tikitud Varjuküünte karja märk. Põhiliselt on ta jube nunnu. Tundub mõtlik. M läheb otsib Tr üles ja räägib, mis nägi.
Kõik mõtlevad, mida võiks tähendada kaisuloom märgina. Kaisuloom on väga tugeva kuuluvuse sümbol. Kusonagil ei ühenda ka ära. Tema ei saa aru, miks peaks üldse tootemil olema kaisukas.
Trebonius: Lähme räägime selle vaimuga.
Kõik lähevad koopa juurde. M jääb koopasuule valvama.
Tr läheb koopasuule ja hõikab hallooooo. Kas keegi on koduuuus! Tereee!
Kostab hääl: Tere, kedagi ei ole kodus. Pole mõtet oodata, kedagi ei tule.
Antonia paneb käima kahe maailma vaatamise.
Tr hakkab mittekellegagi rääkima.
Pikapeale hakkab Tr koopasse sisse liikuma.
Kostab laulu: Tinteos ilma karuta on justkui ilma aruta.
Ja siis kostab: Situ ruttu karu tuleb.
Ja lõpuks kõik näevadki kaisukat. Väga hästi ja ilusti tehtud.
Ja siis ütleb vaim: Luna lupini homo est. /Kuu on hundile inimene/
Tr tervitab vaimu, kes tervitab vastu. Tr tutvustab ennast kui praegust Varjuküünte karja alfat. Vaim vajutab jälle kõhu peale ja ütleb: Väga meeldiv, mina ka.
Pärismaailmas on koopas ärevil lõvid.
Tr küsib vaimult, kelle vaim too on.
Vaim: Mina olen…. mina olen… väga meeldiv… kamba vaim. Minu isa on see joonistus (karja embleem kõhul) ja minu ema on karu.
Tacitus küsib, miks vaimu tervis vilets on ja vaim ütleb, et juba sündis sellisena. Kui vanuse kohta küsitakse, ütleb ta, et on mitu kuud vana.
Antonia vaatab vaimu. Ta saab aru, et see on karjavaim, koostöövaim, aitaja vaim, tema eripära on selles, et tal puudub aspekt, mille külge ta kinnituks, tal puudub suunatus/objekt. Ta ei ole väga tugev vaim ega saaks olla tootem. Ta tundub väga ühemõõtmelisena, ta nagu poleks päris vaim vaid aspekt.
Tr küsib Kusonagilt: Niipalju kui sina mäletad, elas Geroplex koopas meie kodus.
Kusonagi vastab, et elas nii seal kui siin. Siin käis söömas.
Tr küsib vaimult, mis haigus tollel on. Hüljatustõbi vastatakse.
Tr küsib, kas vaim tahab endale karu v hunte seltsi. Mõlemad sobivad.
Tr küsib vaimult, mis on Geroplexiga juhtunud?
Vaim: Kellega?
Kui vaimult küsitakse, kelle kujukesed on laual, siis ta ütleb, et need on tema omad ja tema tehtud. Karu + üheksa hunti. (Meid on koos Tinteosega üheksa kokku.)
Vaimude tekkimiseks on mitmeid võimalusi.
Kui resonantsi koguneb mingile maaalale. Resonants peab tekkima inimeste maailmas.
Vaimude maailmas võivad vaimud tekkida väga paljudel võimalustel.
Tr küsib kaisuhundu käest kumb talle rohkem meeldiks – kas see kui siia koopasse tulevad talle seltsiks karud elama või tuleb tema meie juurde koju, kus on suur kiisu.
Vaim mõtleb tükk aega ja vastab jah.
Tr ütleb, et jätkame parulli. Kaisuhunt tuterdab oma nurgast välja. Korjab topsid üles.
Tr ütleb, et me tuleme varsti tagasi.
Lähme locuse juurde ja Robinus tõmbab meid läbi.
Antonia ja Tacitus võtavad essentsi.
Liigume Karujärve suunas. Lõhnab korjuse järele. Nuusutame. 4 inimese korjust. Nahk, raud, pronks, vask, veri. Umbes 2-3 nädalat vanad. Võõrad inimesed. Tunda on väga nõrka hundilõhna. Läheme lähemale, vaatame, kuidas on tapetud.
Kerges rõivastuses, soomusrüüd, veidi näritud korjused, roomapärased, varustus väga hea kvaliteediga. Lõike- ja torkehaavad, hammustused, küünistused.
Kusonagi ütleb, et asi on väga hull. Need tapetud tüübid on pured – mõõkade käepidemed on hundipead, nende peade otsaette on lõigatud päikesed.