26.03.320 – südapäev
Trebonius on lõpetanud pika loengu libahuntidest, Guddag on meelde jätnud kõik, mida pea võtab, Tacitus on läbi lapanud pooled raamatud ja käsikirjad raamatukogus, Antonia istub Rita päevikuga akna all, Hyacinth on tema kõrval.
Proloog – arutelu toiduse teemadel
Pärast Treboniuse loengu lõppemist puhkeb arutelu toidu teemadel, kuna laual on viimased metssea jäänused ja natuke metsikut küüslauku.
Me võime otsustada, et sööme inimese vormis. Ei maksa ka unustada, et see nõlv, mis läheb meie onni juurest oru poole alla, on oru kõige päikeselisem nõlv. Seal kasvab metsikuid pirnipuid, metsikuid mureleid. Ei saa just öelda, et see oleks paksult viljapuid täis. Suhteliselt lähedal on palju rabasid, kus kasvab rohkelt marju, kõrgematel aasadel oru ümber kasvab piparmünti. Kaarnamäe nõlva alumisse otsa on inimesed istutanud oliivisalu. Kui soovime liha säilitamiseks suitsutada või muuta see kõlblikuks, et seda inimesena süüa, on ainus asjalik puu, millega üldse liha saame suitsetada, üks plantaadi ja vahtra vahepealne puu, mis annab normaalset suitsu.
Jutud taimsest toidust ei sobi Treboniusele: Taimetoit tekitab halba vaimu, vedelvendluse vaimu ja see hakkab lõpuks veel essentsit ka tahtma. Ja basiiliku vaim tahab tomati peale minna ja kui ei saa, läheb berserki. Kes see jõuab nendega madistada.
Guddag arvab siiski, et orunõlvale võiks teha naeripõllu.
Trebonius: No kasvatame siis juba parem küüslauku, hoiab vampiirid ka eemal.
Margarita lausub unistava häälega, et võiks aprikoose kasvatada.
Trebonius: No aprikoosid toovad kohe kõhulahtisuse vaimu kohale.
Uus mees Guddag nõuab siiski, et läheksime kohe esimese asjana külla taimeseemneid ja tööriistu ostma. Paistab, et talle see liha ikka ei olnud veel nii suupärane.
I episood, kus Hyacinth räägib uuesti Ulsa Kinomedist, Gauntleti hõrenemisest ja põgenemisest läbi Varjumaailma
Trebonius otsustab, et aitab sellest toidujutust, kuna meil on tähtsamaidki asju, millega tegeleda. Peaksime uuesti rääkima Hyacinthiga, kus nad käisid ja mis nendega ikkagi juhtus, nüüd on ta juba natuke oma haavadest taastunud.
Trebonius: Antonia, lase Hyacinth lahti.
Hyacinth ja Antonia tulevad ka laua juurde. Hyacinth on haige, higistab, haavapalavikus ja kauni 16 aastase tüdruku asemel on meie ees läbikukkunud poksitšempion.
Guddag põrnitseb Hyacinthi ja märgib: sinikate vastu aitab hästi saun ja leil.
Trebonius: Esimesed asjad esimesena, oleme kultuursed, Antonia ja Margarita aitavad sul ennast pesta. Ja me peame endale soetama piisava linase riide ja käsnade kogu.
Tuleb välja, et Hyacinthi on ikka pestud ja kasitud.
Trebonius: Kuidas sa end tunned?
Hyacinth: Vaim on reibas, aga liha on nõrk. Ma ei tea, kuidas nii halb saab üldse olla.
Trebonius: Räägi rahulikult otsast peale, mis juhtus.
Hyacinth: Rahulikult sobib.
Trebonius: Te läksite siit ära…
Hyacinth: Me läksime Valgete kitsede platoole, seal võtsime lõhna üles.
Trebonius: Kelle lõhna?
Hyacinth: Selle tädi lõhna.
Trebonius: Kirjelda seda lõhna.
Robinus: Kas sa teadsid seda lõhna varem?
Hyacinth: Isa teadis. Ja ta enne juba oli tumedas meelelolus, sünge.
Robinus: Miks?
Hyacinth: Ei tea.
Robinus: Millal tal see sünge meeleolu tekkis?
Hyacinth: Siis, kui minema hakkasime?
Robinus: Millal see oli? Millal te üldse minema hakkasite?
Hyacinth: No siis kui sina ja Margarita rääkisite oma unenägudest, siis muutus süngeks.
Trebonius: Võtsite lõhna üles. Milline see oli?
Hyacinth: Selline vatine ja lõngane.
Guddag kuulab tõsiselt, mida räägitakse hingehaldjatest.
Hyacinth: Selline hapukas, lilla varjundiga lõhn ja natuke oli ka sellist tolmu lõhna seal sees. Aga see tundus nii võib-olla ainult mulle. Lõhna ülesvõtmine käis kähku, jõudsime kohale ja Valgete kitsede platoo tagumises otsas tuli tädi meile vastu.
Robinus: Kui te jälgi mööda läksite, siis kuidas ta teile vastu tuli?
Hyacinth: Läksime lõhna peale, mitte mööda jälgi.
Margarita: Kas te tema nime ka saite teada?
Hyacinth: Nimi oli mingi Ulsa Kinomed, midagi sellist.
Guddagi kõrvade vahel liigahtab midagi: selline nimi tuleb nagu tuttav ette, justkui teaks, et see on nõidade nimi.
Margarita: Kas ta tutvustas siis ennast?
Hyacinth: Isa ütles ta nime. Tädi jutt oli lühike, aga ta oli selline tiirane, flirtis mõttetult ja pidas ennast üldse veidralt üleval. Selline naljakas… libe.
Robinus: Kas tädi oli inimene või meiesugune?
Hyacinth: Inimene, kuigi lõhna poolest mitte eriti.
Trebonius: Oli see päev või öö?
Hyacint: Päev. Aga see tädi… nii meigitud tüüpi pole ma elu sees näinud. Krohvitud isegi.
Margarita: Aga ikka naise moodi meigitud, mitte nõia moodi?
Hyacinth: Jah, ikka naise moodi.
Laua ümber puhkeb arutelu naise päritolu kohta. Kirjelduse järgi võiks arvata, et selline meikimine võiks olla egiptuse komme. Antonia peaks teadma egiptuse tavasid, kuigi tal endal on pigem maalingud ja võib-olla tätoveering (aga seda ta rohkem pobiseb ja jääb küllalt ebamääraseks, kus see täpselt on ja mis see on ja kas see ikkagi üldse on).
Hyacinth: Aga see oli see, mis siis mulle kõrvalt paistis, et ta oli selline libe, limakas.
Robinus: Aga mida isa üldse küsis või arutas selle naisega?
Hyacinth: Kogu aeg ütles, et teeme ära selle asja.
Antonia: Mis asja?
Hyacinth: Gauntleti tugevdamine. Mina ei ole nii sügavale süüvinud, aga ma sain aru, et Ulsa on juba varem kellelegi siin karjas öeldnud, et tuleks Gauntleti tugevdada, aga siis ei oldud nõus. Isa nüüd siiski raske südamega nõustus. Midagi enam väga ei arutatud, ma selle põhjal arvan, et sellest on kindlasti varem räägitud.
Robinus: Mida kokku lepiti?
Hyacinth: Et teeme ära.
Robinus: Kuidas?
Hyacinth: Seda isegi ei mainitud otse. Pidi tegema kas Ulsa ise või keegi, keda ta esindas. Isale see ikka üldse ei meeldinud, väga raske südamega oli nõus.
Tacitus: Miks ta vastu oli?
Hyacinth: Pole aimugi. Siis läksime meie ära, Ulsa jäi sinna.
Trebonius: Kuidas ta riides oli?
Hyacinth: Värvilised riided, pruunid ja lillad ja… Nagu selline…
Trebonius: Vurle?
Hyacinth: Jah, vurle. Täitsa selline… vuhva! Voh!
Robinus: Aga oli justkui kohalik?
Hyacinth: Pigem sisserännanud.
Trebonius: Pigem lõunamaalane?
Hyacinth: Jah, mustad juuksed ja sellised läbikumavad, aga hästi tumedad silmad. Kui nurga alt vaatad, siis kumavad läbi, kui otse, siis on hästi-hästi tumedad.
Margarita: Kas ta oli inimene või nagu inimene?
Hyacinth: Inimene, inimene.
Kõik sobravad oma aju tagaosas okultsete teadmiste mälusopis (intelligence+occult) ja kõigi näol peegeldub meenutus, et on olemas sellised olendid nagu vampiirid, käivad öösel väljas, joovad inimeste verd – aga miks või mis asjaoludel, pole teada.
Trebonius: Ja edasi mis juhtus?
Hyacinth: Edasi oli seal sihuke auk Gauntletis.
Robinus: Locus?
Hyacinth ohkab mõtlikult.
Trebonius: Mis isa selle kohta ütles?
Hyacinth: Et see oli hõrendus.
Trebonius: Kas te kogemata sattusite sellele?
Hyacinth: Ei, teadsime. Isegi mina teadsin, et seal on hõrendus. Isa niikuinii.
Trebonius: Kus see hõrendus siis täpselt on?
Hyacinth: Valgete kitsede platool on aas, seal on väike lehise- ja tammsalu ja seal on see lõhe sees. Sealt läksime läbi.
Trebonius: Miks te üldse läbi läksite Varjumaailma?
Hyacinth: Isal oli mingi plaan seoses karuga, aga kui me sealt läbi läksime sattusime kohe nende vaimude otsa. Need vaimud olid kuidagi seotud selle kambaga, keda me seal kose ääres kohtasime. Seal olid ka sellised emotsiooni vaimud. Kui kõik oleks kohal olnud, oleks me nad läbi tuuseldanud. Aga sel hetkel kui me hakkasime põgenema, see andis meile kuidagi väge juurde. Kui me oleks neile kallale sööstnud, siis oleks äkki gaurus lõhki rebinud. Ja siis edasi jooksime ja jooksime ja sattusime surnuaeda.
Keegi küsib: Kus see surnuaed oli ? Külas?
Hyacinth: Ei. Varjumaailmas. Siit majast jääb see kirde pool. Aga sellist kohta siinpool ei ole üldse olemas. Aga see on väga veider surnuaed. Ma olin varem ka seal juures käinud. Rita oli sellest rääkinud ja isa teadis seda kohta ka ilmselt just sellest. Rita ütles, et sinna ei julge väga paljud vaimud tulla, aga miks, seda ta ei seletanud.
Robinus: Me peaks seda Rita päevikust uurima.
Hyacinth: Ma ei usu, et Rita oma salateadmisi sinna päevikusse puistas, pigem on seal igapäevased asjad. Aga kuna me teadsime, et vaimud ei julge sinna minna, siis mõtlesime, et see on siis äkki libahuntide jaoks sõbralik koht, sest vaimud kardavad libahunte.
Antonia kortsutab vahepeal kulmu, justkui millelegi keskendunult mõeldes: kes see naine ikkagi selline on? Kas võib olla vaim? Midagi kuklas ütleb, et võib olla.
Trebonius jääb ka mõtlema, aga ta mõtleb kõva häälega: Mis oskust võiks olla selleks vaja, et gauntleti tugevdada või kes võiks seda osata? Kas me teame midagi mingist riitusest või millal seda ette tuleb?
Robinus kibrutab kulmu ja põimib sõrmed kõhupeale risti: mida ma õigupoolest tean Gauntleti tugevdamisest? Meenub kuskilt kuuldu või loetu, et niisama Gauntleti tugevdamine on äärmiselt raske. Meie eelmisest karjast keegi justkui on rääkinud, et midagi tuleb teha ja siis on mingi aja Gauntlet väga tugev. Sellist ametit küll ei tea, et oleks, aga ka mõned libahundid oskavad teha, ainult et see nõuab tohutult essentsi.
Guddag uneleb samal ajal: Kas mingid nõiad võivad lõhnata hapukalt ja tolmuselt? Talle meenub koduküla nõid ja šamaan, kes end eriti ei pesnud ja keetis mingit hapukat sodi. Talle aimdub uduselt, et nõiad võivad lõhnata imelikult, kummalised välja näha, kummaliselt käituda ja kanda kaasas imelikke loomi, ise loomaks muutuda – ja on üldse ohtlikud.
Kõik jagavad oma mõtteid ja meenutusi.
Aga kellel võiks ikkagi olla huvi nõrgestada Gauntleti? No vaimudel.
Trebonius: Mingit loogikat pidi, olema see, kes tahab Gauntleti tugevdada, vaimude vastand.
Samas kõlab hääl: Aga see võib olla ka vaim, kes ise tugev ja saab läbi, aga teised ei pääse.
Robinus: Aga lähme Valgete kitsede platoole jahile ja võtame lõhna üles!
Trebonius: Hyacinth võib meid juhatada sinnani, kus lõhn on, et me kõik ise hiljem teaksime, milline see lõhn on.
Hyacinth: Jah, näitan, kui te mind kaitsete.
Trebonius: Jah, muidugi me kaitseme. Kuigi näeb Hyacinthi näost, et see oli retooriline küsimus.
Guddag: Kas surnuaed on seotud toonelaga?
Hyacinth: Saage aru, see on lihtsalt imelik koht, seal polnud silti peal, mauseleume ka polnud, ümber oli lagunev kiviaed, ei olnud kõrge, kunagi võis see olla paari meetri kõrgune, laotud kiviplokkidest, nüüd on vast poole meetri kõrgune, isegi väravat ei olnud ees, ainult väravasuu. Isa ütles, et oodaku ma, ta läheb sisse ja vaatab, kas kõik on korras.
Antonia: Te selle koha resonantsi ei tunnetanud?
Hyacinth: Ei uurinud, polnud aega. Isa läks sisse, natuke läks edasi, paar hetke läks vast mööda, vandus midagi ja hakkas tagasi tulema. Seal olid nagu krüptid või kõrged kalmed, kividest laotud, trepid läksid nendeni alla. Ja siis see sissepääsutee muutus järsuks kallakuks, mis läks ka alla ja see, kuhu ta suundus, oli selline pime sügavik. Seesama tee, mis läks enne otse, läks korraga alla. Ühel hetkel oli kõik korras, järgmisel hetkel vaatasin, et mingi jama ja tahtsin ka sisse minna, aga isa ütles, et ma ei tuleks. Et ma ei tohi tulla. Ta ise püüdis sealt välja joosta ja mida kiiremini ta jooksis, seda kiiremini ta sinna sügavusse kadus.
Tacitus kommenteerib: hmm, huvitav, ründajad muutusid tugevamaks sellest, et põgenesid ja nüüd kui põgenes, siis kadus ka seda kiiremini, mida kiiremini jooksis.
Hyacinth: ma olen palju Varjumaailmas käinud ja igasuguseid kohti näinud, aga see on No 1 õudne koht ka Varjumaailmas. Kui isa oli kadunud, siis ma hakkasin jooksma Karumäe poole ja seal locuses olid need ämblikud.
Trebonius: Miks sa Karumäe locusesse läksid?
Hyacinth: Sellepärast, et ma tahtsin essentsit.
Margarita: Mis kujul te Varjumaailmas liikusite?
Hyacinth: Suurte huntidena.
Guddag on kogu vestluse ajal ajusid ragistanud ja üritanud seda vestlust oma teadmistega kokku viia. Vahepeal on ikka juhe koos.
Trebonius: Kuidas ämblikud Karumäe locusest läbi said.
Hyacinth: Ma ei tea.
Trebonius: Kui kiiresti sa ise tulid?
Hyacinth: No ma ikka kiirustasin, nagu sain ja jaks võttis.
Arutelu: et kui ämblikud läbi said, siis äkki Gauntlet üldse nõrgem.
Hyacinth: Aga locuses on Gauntlet ikka nõrk ja Karumäe locus on olnud… Seal on väga võimas mäevaim, kes on locuse omanik. Aga mis sellel Karumäe vaimul kahest ämblikust.
Trebonius: No ikka võiks ju maksu ka võtta ja kasu saada.
Hyacinth: No tal on põhimõtted, näiteks ei lase ta läbi ühtegi lendavat olendit. Ämblikutel on aga kaheksa jalga ja nad püüavad lendavaid elukaid. Ma ei ole üldse kindel, kas Karumäe locust on üldse võimalik kahel jalal läbida – liiga nõrk kokkupuude maaga. See vaim on väga põhimõtteline tüüp. Halb on see, et temaga ei saa läbi rääkida, aga on hea, et tema põhimõtted on teada ja siis on võimalik leida teid, mida ta aktsepteerib. Ja Karumäe vaimu arhivaenlane on järvevaim, tema kõrval orus asuva järve vaim. Ja mõistagi ei tule Karumäe otsast alla ühtegi oja, mäe küljelt juba tuleb.
Vestlus kaldub uuele teemale:
Trebonius: Nii ohtlikul ajal on meil kõige mõistlikum toimetada Dalu vormis. Inimesena ei saa normaalselt esimeses keeleski rääkida.
Guddag: Mis see dalu on?
Trebonius: Ma ju rääkisin sulle enne.
Räägib kiiresti uuesti ja lõpetab: Kapuutsid, kinnised riided ja dalu on ikkagi üldiselt teemad, öisel ajal eriti.
Trebonius: Nii, lähme jahile Valgete kitsede platoole, vähemalt alguses hundina. JA. Lisaks kätekõverdustele liigume majas edaspidi hiilides. Te ei oska ilma kolistamata ja müdistamata kümmet sammugi teha. Kogu aeg on üks ragin ja komistamine.
Antonia vahib Treboniusele otse silma: Meil on eeskuju siin olnud, kohaliku alfa näol.
Trebonius: No ma räägingi, et meil siin pole korralikku eeskuju ega harjutamist olnud. Kogu aeg ragistame.
Trebonius Guddagile: Ja meil siin katseaega ei ole, ajad on sellised: sa pead nüüd otsustama, kas võtad ka hääleõiguse meie tegemistes kaasa rääkida ja vastutuse, mis sellega kaasneb, või pead siit kohe lahkuma.
Guddag, kes tahab Adolfi leida: Jah, ma ju soovin ikkagi Adolfit leida ja selleks ei ole mul muud võimalust. Ma võtan vastutuse ja sõnaõiguse.
Teab nüüd, et on õigus arvamust avaldada ja samas tal on ka vastutus.
Guddag pärib veel: Kas surnu saab karja liige olla?
Trebonius: No kuniks tema surnukeha ei ole leitud, on hunt ikka meie karja liige. Aga meie karjade endiste liikmete vaimud on surnuaial, neid võib näha, aga nad ei ole ikkagi enam meie karja liikmed.
Guddag: Kas mittelibahunt saab olla karja liige?
Trebonius: Mittelibahunt ei või karja liige olla. Ainuke, kes ei ole libhunt ja saab olla karja liige, on vaim: tootem. Inimene ei saa karja liige olla, sest see rikub meie vannet. Kaude on meie karja liikmed ka esiisade tootemid.
Guddag: Inimestel on ka tootemid.
Hyacinth mõtiskleb: Järvel on vist ka locus.
Trebonius: Nii! Kes jääb kodu valvama? Kodu valvama ei jää keegi!
Niimoodi käigu pealt pillab Robinusele: Kui sa arvad, et peaks vastupidi, siis noh… aga tegelikult võiks olla päris lahe mõte see sinu Kristuse rist ka teistpidi.
Robinus arvab, et see on päris tore mõte, kahju et tal ei ole risti, ta paneks selle kohe teistpidi kaela.
Trebonius seletab, põhiliselt Guddagile: Nüüd me moondume kõik huntideks.
Sellega seoses tekib seletamine, kas huntidena võib majast väljuda. Ja otsustatakse kuusehekk istutada. Hiljem.
Trebonius: Me võtame nüüd riided seljast ja jätame need siia, selga jätame tooga / aluspesu / pika särgi. Lähme sinna kuusesallu, võtame öösärgid seljast ära ja muutume huntideks.
Kell on 1.
II episood, kus Guddag leiab, et tal on saba
Lähme sallu: Margaret, Antonia, Hyacinth, Robinus muutuvad huntideks.
Guddag püüab muunduda, meenutades oma teadmisi libahuntidest arvab, et seda peab tegema tagurpidi saltoga.
Dext+Athletics, Guddagi hüpe õnnestub, aga tema suureks imestuseks on ta ikka inimene.
Tacitus, kes vaatab Guddagi katsetusi inimesena pealt, ütleb: Hüpata ei ole vaja, lihtsalt tuleb hundiks muutuda.
Trebonius, kes on ka veel inimese kujul, seletab, kuidas ennast hundiks hüpnotiseerida. Põhiline: kui sul fookust on vaja, siis tunneta lõhnasid.
Juba hundiks muutunud Margarita harjutab kuusesalus hiilimist.
Guddag muutub hundiks. Kõige esimese asjana vaatab ta võlutult oma saba ja tunneb, et see on ju täitsa loomulik, et on saba. Ajab paar ringi oma saba taga ja püüab tuvastada, kas tal on kirbud. Ei ole.
Kõik on hundid.
Trebonius hakkab ees minema. Liigub 10 meetrit eespool. Jookseme kerge sörgiga, nii et Hyacinth jaksaks kaasa joosta ja jooks tema vigastusi lahti ei murraks. Liigume Valgete kitsed platoo poole.
Õhinal kõike nuhutav Guddag jookseb paar korda koonuga vastu puud ja ülejäänud tee puristab ninast vaiku välja.
Tuul on otse meie tagant. Ja seetõttu teeme väikese kaare ja keerame kagusse, selle asemel, et otse Valgete kitsede platoole joosta.
III episood, kus Trebonius kohtab metsas väikest blondi tüdrukut
Jookseme läbi metsa, mis ei ole külast väga kaugel, Trebonius on ikka meist u 10 meetrit eespool.
Korraga näeb Trebonius umbes 20 meetrit enda ees seismas tüdrukut, kellel on roosa müts peas. Tüdruk korjab lilli. Imelikke valgeid väga ilusaid suure õiega lilli, mille nimi on edelweiss.
Metsaalusest lohunõlvast üles sörkinud Trebonius tardub, tüdruk, kes teda nägi, tardub ka. Umbes 20 meetri kaugusel temast näeb ta suurt hundi lõusta, hundi kere on tema eest peidus.
Trebonius annab meile kehahoiakuga märguande: seis!
Tüdrukul on silmad suured nagu tõllarattad. Tal on seljas valge-rohelisekirju kleit. Juuksed on valged.
Trebonius saab kohe aru, kelle järeltulijaga tegemist on.
Ta nuhutab vaikselt ja tunneb hirmu ja inimese lõhna. Tundub, et hundiverelise spetsiifiline lõhn nii kaugele ei ulatu.
Tüdruk on hetkel kivistunud, Trebonius on ka kivistunud. Mõttes harib ta tüdrukut huntide suhtes positiivne olema.
Tagapool püüab Margarita aru saada, miks me seisma jäime. Wits+composure: tunneb inimese lõhna. Aga ei näe midagi, sest oleme veel selles väikeses lohus, mille serval Trebonius, seljaga meie poole, seisab.
Trebonius vaatab tüdruku põhjalikult üle ja jätab ta välimuse meelde, teeb nagu ehmuks ja jookseb siis tagasi meie poole.
Kuuleb lohu varjust rohu raginat, kui see jalgade all murdub, ja sammude müdinat, mis on nii kiire, kui üks väike laps üldse joosta suudab. Teisisõnu: Trebonius kuuleb, kuidas tüdruk paneb ilge hooga mäest alla küla poole.
Trebonius annab meile märku: liigume edasi. Hakkame edasi sörkima.
IV episood, kus hundid uurivad puudesalu välul Valgete kitsede platool ja leiavad seal palju kummalist
Kell on umbes pool kaks.
Jõuame sinna kohta Valgete kitsede platool oleval aasal oleva salu juures, kuhu Hyacinth meid juhatas. Lehised on metsatukas suured, tammed on ka korralikud.
Hakkame nuusutama: wits+survival
Antonia, kes on karja lõpus jooksnud kogu tee ja on ka nüüd kõige lõpus, ei tunne midagi. Margaretil näikse ka nina kinni olevat.
Trebonius (2), Robinus (3), Tacitus (1) ja Guddag (2, ilmselt on vaigu ninast välja aevastanud), tunnevad igasuguseid lõhnasid.
Robinus tunneb põgusalt mingit sellist lõhna, mida Hyacinth kirjeldas. See on maapinnal. Aga lõhn on nii nõrk, et tunneb seda ainult tänu sellele, et teadis, mida otsida. Lõhn on väga nõrk.
Antonia vahib äraseletatud näoga ringi ja paneb tähele (Wits+occult 3), et puud kasvavad kahe kaheksanurgana, mille keskel on suur seentering. Ei ole täiesti geomeetriliselt, paistab lihtsalt nagu puudesalu, aga kui õige pilguga vaadata, siis on ebakorrapärased kaheksanurgad. Kokku on 16 suurt puud, kõik ühevanused. [Enne hukkasaamist karjas 16 liiget]. Mõte, mis pead läbib: kui see on juhus, siis on seda väga pikalt kavandatud. Välu enda läbimõõt on alla 10 meetri. Puud kasvavad päris tihedalt. Seeneringi puuderingi keskel on seenering, läbimõõt 1,5 meetrit.
Guddag vaatab kas seeneringis on tuttavaid seeni, mis aitavad lovesse minekul – ei ole.
Trebonius saab teada midagi imelikku: nina tabab täiesti arusaamatu kvaliteedi, et see lõhn, sellel on palju alatoone, nt tolm, et sellel tolmu lõhnal on väga palju eri nurkasid, sama moodi eri tahke kõigil teistel lõhnadel. Kui ta tahaks seda kirjeldada, siis siin on väga palju tolmu lõhnasid, kuid need ei erine üksteisest palju. Nii nagu naisi oleks olnud siin sada tükki, kõik üksteise koopiad ja kõik oleks ka lõhnanud ühtemoodi.
Tacitus (investigation 3) saab aru, et see on üks väga imelik koht . Ei ole locus, sest siin pole essentsit. Aga ei ole normaalne koht, on ebatavaline, käitub ebanormaalselt kõige selle suhtes, mida on õppinud, mida haistab ja mida tunneb käppade all, mingi veider vibra. Nina tunneb, et see koht ei ole tavaline. Paugust ei oska öelda, mille suhtes ebatavaline.
Robinus vaatab läbi Gauntleti: uduselt paistab sama koht, sama välu, kõik normaalne. Wits+survival+primal urge – kas on vaime siinpool ka – twighlightis – ei näe.
Margaretile meenub: kui seened kasvavad ringis, on ohtlik, kui puud – siis võivad juhtuda väga ohtlikud ja imelikud asjad. Seeneringid on paljude legendide tegevuste toimumise tanner. Juhtub häid ja halbu asju, erinevate mõjude koosmõjul igasugu veidraid asju. Praegu ei juhtu midagi erilist, tavaline südapäev, lihtsalt mingid seened, suured puud, that’s it.
Trebonius vaatab läbi Gauntleti ja näeb selgesti: teisel pool on samasugused asjad. On ka puud, kuid kui siin on lehistel oksad alla, siis seal kõik teistpidi, teine asi, siin on salu välu peal, seal kõrgema künka peal. Ümberringi lähe maa alla. Teisel on pool seenering õrnalt helesinise varjundiga valge helendav ring, mis käib kogu aeg ringi. Varjumaailm mustvalge, seenering ei ole erand, aga seal on õrn fosforne tonaalsus juures. Trebonius ei ole siinpool siiani seda seeneringi näinud.
Järgmise mängu asendusalfa – Tacitus
