15. aprill 320AD
Trebonius küsib Kusonagi käest: siin on Rita ja Creosotuse vaim… Kas sa saad nendega rääkida? Kusonagi: miks mitte. Nagu teiegi. Võtame pendli välja. Trebonius kutsub vaimu välja. Küsib: Oo, Creosotus, kas sa tead hõbehunti, pure Mariust? Ei tea. Võtab kirjarulli välja. Kas see on Creosotusele tuttav? Jah. Trebonius: kas see on olnud Maximus Romanuse oma? Ei Margaret: Kas see on pärit superreaalsusest. Trebonius: Kusonagi haistaks selle ära. Margaret küsib Kusonagi käest. Ei ole. Kusonagi: kas selle locuse asukoha kaart asub meie majas. Teeb ringe. Ei asu majas. Kusonagi: kas mees, kes ei tee midagi teab selle riitusemeistri nime, kellest rääkis Maximus Romanus. Jah.
Trebonius: Millest sa mees räägid? Kusonagi: kuna teie ei tea kõike. Ei olnud nii, et Maksimus Romanus tuli ja kõik jooksid laiali. Mina ei tea, mida Raudrusikas teile rääkis. Aga Creosotus ja Rita pidasid maha tuliseid debatte, mida vastu küsida. Üks oli radikaalsem kui teine. Kindlalt midagi küsiti, aga ma ei tea mida. Kuna MR plaan hõlvab tervete karjade hävitamist meist põhja ja lääne pool, siis tähendas see seda, et osadele aladele pidi MR tankima uued libahundid, aga mitte kõige parematele. Kõige paremad alad pidid saama need, kes teda aitasid. Meie kari polnud mitte kõige kehvemaid. Seda näitab see, et meid nii palju järgi jäi. Trebonius: mis olí MR plaan. Kusonagi: minu arust oli teema selles, et MR, olles ambitsiooni kehastus, arvas, et libahuntide karju tuleb vähendada ja teha midagi libahuntide riigi taolist. Tema esialgne plaan rääkis küll Purede vastu sõttaminekust. Aga kui sulle tuleb mingi mees külla ja räägib juttu, mis normaalse olendi jaoks on lihtsalt suurushullustus siis lühema kannatusega viskasid ta välja ja viisakad mängisid kaasa. Järeldus: meie kuulusime viisakamate hulka. Tema kari oli suhteliselt kentsakas ja meenutas rohkem palagani kui päris karja. Rita jutust sai aru, et oli oma maalt välja visatud. Ja kui selline hunt hakkab riigist rääkima, siis on aru saada, et tal on lihtsalt vaja, kus jahti pidada. Ja no nii läks. Kusonagi: minu viga oli see, et ma ei suutnud aru saada, et sellel võivad olla reaalsed tagajärjed. Aga ei tea, mida tehti – oli ära. Teab aga, mis oli plaan.
Plaan oli, et pured aetakse liikvele, oma territooriumidelt minema – ja selle katte all pakitakse kokku nendest maha jäänud tootemid. Ja kui tootemid on kokku pakitud, siis pole ka karja enam. Meie tugi seisnes selles, et meie oleme ajalooliselt – meist läänes – ainult pured, põhjas – pured, lõunas libahundid, idas libahundid. Nurga peal. Creosotusel oli kõva vaidlus ritaga, üks tahtis üht, teine teist asja küsida. Aga kumbki ei võtnud väga tõsiselt. MR oli suurustanud mingite kontaktidega, mis tal on. Lubas maad ja ilmad kokku, suuri Päikeseoru locuseid. Ei tea, kas see lubadus sai kuidagi fikseeritud, igal juhul suurem ja võimsam locus. Ei kujuta ette, mis mõte sellega oli. Et näiteks nooremaid sinna asustada või ise sinna minna. Riitusemeister, elama kaugel põhjas, üksinda. Meie probleem: me ei tunne peale meie endi mitte ühtegi libahunti. Meenub Pinsolarumis poisike. Kusonagi ka ei tea. Ja kõik olnud kontaktid on ka läbi.
Trebonius küsib Tridentumi kohta. Kusonagi teab, et seal oli kari. Ütleb veel, et väga suurte linnade lähedal pole kunagi hunte olnudki.
Tridentumis, Musta Rebase kari, Molvenumi kari. Arvab, et Pinsolarumi ja Pleekinud Kaarna Oru kari on olnud kunagi üks kari. Hargnemiskohas on suur ilus org, sellel orul on olnud oma kari ja sellest orust lõunasse oli veel üks kari. Selles piirkonnas olnud kokku 6-7 karja. Teame, et kolm on hävitatud.
Meist lääne poole mägede taha jäid igale poole pured. Molvenum on meist kagus, Pinsolarum lõunas. Meie oleme siin serva peal ellu jäänud. Kusonagi arvab, et meil oli suht hea tootem.
Trebonius: see, millega teisi tootemeid hävitati, hävitas ka meie tootemi? Kusonagi: ei tea. Trebonius: kui Rita ja Creosotus lepingu vastu võtsid, siis nad pidid ju nägema mingilgi moel, et see võiks õnnestuda. Margaret: äkki oleks mõtet Rita käest tseremooniameistri kohta küsida.
Trebonius: ja ikkagi me ei tea, kuidas said surma Creosotus ja Rita.
Mõned kuud enne seda, kui meie mäng algas, läksid Rita ja Creosotus asju ajama. Kõigepealt jäi Creosotus kadunuks. Ta leiti surnuna. Tinteosega on üldse naljakas lugu: ka Tinteos ei tea. Teab ainult Rita. On natuke kahtlane, sest Rita ja Creosotus olid omavahel konfrontatsionis. Aga midagi pidi Tinteos teadma, sest Creosotus määras ta järeltulijaks. Rita tuli ükskord Varjumaailmast tagasi ja teatas, et temaga on asjad halvad. Järgmisel õhtul läks asju ajama ja leiti järgmisel hommikul suhteliselt maja lähedal surnuna. Rita laipa nägime, Creosotuse laipa ei näinud.
Creosotuse vaimu käest saame küsida, kas Rita mõrvas ta. Trebonius laidab maha: ei puutu meie reisi. Võiks uurida, kellele kuulub kirjarull, aga seda on raske välja peilida. Mariust ei teadnud, aadress polnud tuttav, aga kirjarull tuli tuttav ette. Polnud MR kirjarull.
Kas võiksime midagi sarnast ka Rita käest küsida. Lähme mehe juurde, kes ei tee midagi. Trebonius viskab Harmony viset, et võtta essentsi. Võtab 1 essentsi. Kui jääb üle, võib võtta Kusonagi. Kusonagi: paistab, et siin ei ole.
Lähme mehe juurde, hiilides ööpimeduses, nii et külarahvast üles ei aja. Inimestena. Hiilime põõsa tagant põõsa taha. Trebonius läheb maja juurde ja koputab uksele. Mõne aja pärast ilmub heledas linases öösärgis habemega mees uksele. Oletab, et on juhtunud midagi kohutavat. Trebonius räägib, et läheme Milanosse. Mees ütleb, et me võiks posti kaasa võtta. Trebonius näitab torbikut. Kas on näinud. Mees laseb tule põlema panna ja uurib. Ei oska midagi öelda. Heast materjalist, veekindel, lõhnab jahimeeste järele, kergelt karude järele. Arvab, et see on meie jaoks üks tähtis asi. Küsib majapidaja kohta, keda meile soovitas. Mees ei mäleta. Trebonius näitab soovituskirja. Et see maja, mida ta ehitas… Mehele meenub. Räägib, et oli suur trall selle ehitamisega. Ene käis ise mööda metsa ringi, mehed sabas, näitas näpuga puu peale. Kõik puud langetati nii, et kaevati välja. Rahvas ilmselt peab teda natuke opakaks. Ja siis: kaugel põhja pool pidi üks jahimehest riitusemeister elama. Mees isiklikult ei tunne. Nime vist ka ei tea. Aga teab ühte lugu – ei tea, kas see on tõsi. Teab et kaugel põhjas, kus mäed lähevad väga kõrgeks ja ühes kohas on üks mägi, mida tuntakse Lohepea mäe all. Lõuna poolt vaadatuna moodustab ta sakilise lohepea. Enamuse ajast on lume all. Ligipääs on väga keeruline. Arvab, et inimesi seal ei ela. Elab üks jahimees, vähemalt üks jahimees, kelle nimi on Leroucha. Aga ma ei tea, kas see vastab tõele, see on vana lugu. Lugu on selles, et seal elab üks vana jahimees, kes peab jahti mäe vaimudele ja jää vaimudele. Ja kes ratsutab jääst hobuse seljas. Arvab, et kõik ei ole tõsi, sest on väga müstiline. Aga ka kõige müstilisemal lool on oma tõepõhi all.
Lähme huntidena külast välja viimasesse kontrollpunkti. Esimesena peatume Pinsolarumi allikal – lepime selles ka Kusonagiga kokku. Jõuame vahejuhtumiteta kohale. Kusonagi võtab kiiresti ja lippame edasi. “Essentsi küsimine allikatest on üks piinarikas värk, võta-võta aga sisse ei jää midagi.”
Lähme edasi järgmise teeharu poole. Kõik oleme hundi kujul, jookseme. Jõuame koopasse, kus vampiir puhkas.
Ajame jälge. Purede koopani on veel u 1,5 km. Põhiliselt ajab jälge Margaret. Jõuame pure uru juurde. Lähme üles. Täpselt nii nagu jätsime, nii on ka. Keegi ei mäleta, kuidas käib lahti. Aga meenub kiiresti. Tipime sammud sisse ja trepp avaneb. Jõuame trepi lõppu. Margaret nuusutab: lõhna poolest pole midagi muutunud. Kusonagi võtab essentsi. Trebonius saab ühe essentsi. Lähme välja, paneme enda järel uksed kinni. Lahkudes vaatame, et jäljed oleks korralikult segatud.
Lähme tagasi jälgede juurde ja jookseme edasi. Hakkame jõudma küla lähistele, mis asub hargnemispunktis suures orus. Kihutame aga edasi. Margaret ja Tacitus jälitavad. Jälitame järgmised 2 kilomeetrit. Saame aru, et ta kindlasti ei pööranud Verona poole. Suund on Milano poole.
Guddag jälitab edasi. Ca 1,5 km pärast satume serpentiini peale. Jäljed jooksevad tee kõrval edasi, vahepeal tee kõrvalt kaugemale, vahepeal üle tee. Oleme jõunud Pondo küla juurde. Edasi jälitab Robinus. Hargnemisest Idro järveni on ca 20 km. Vahepeal saame lõhna järgi aru, et ta liikus käies. Robinus ajas jälge 4,8 km, vahepeal Margaret, siis Robinus edasi. Ajame jälge ja jõuame Idro järve juurde välja.
Esimene suurem koht pärast järve on Prescia, müüriga linn. Siit ca 10 km. Teiselpool järve juba 5 km ainult jäänud. Kontrollime Kusonagit. Oleme väsinud, peitume kibuvitsapõõsastesse, et magada. Magame 5 tundi. Ärkame kell 5, kaks tundi on loojanguni. Kõigil on janu. Robinus kerib oja lahti, peseme ja joome.
Jookseme veel 4400 m edasi. Jälitame veel edasi, küla juures juba, koerad hulluvad. Robinus läheb kõige ees, muutub äkki inimeseks. Tema eeskuju peale muutume ka. Meile tuleb vastu jahisalk, 6 meest, koerad, hobused, tõrvikud põlevad. Koerad hauguvad hullult meie peale. Mehed tulevad: koerad on hüsteerias, hoiavad hobuste taha, hobused jälle hoiavad koerte taha. Mehed: ega te metsloomi pole näinud. Robinus: no seal tagapool oli, keegi rabistas. No loomed on nii hullud, et see pidi lõvi olema. Või siis karu – pakub Robinus.
Mehed hästi meid ei usu, aga lähevad ikka sinna suunas, kuhu Robinus näitas. Margaret ja Tacitus võtavad jälje üles ja hakkavad minema. Robinus saab jälje kätte ja hakkab minema. Trebonius võtab karupissipoti ja meie istumiskohta joonistab suure ringi maha, paneb poti taskusesse ja kaob. Jälje ajamine läheb keerulisemaks. Kaotasime jälje. Oleme jõudnud linnale lähedale, tohutult on lõhnu. Oleme keset kiviplaatidest teed, meie ees on Prescia. Jookseme ümber Prescia. Alustame teisel pool otsinguid. Ei leia lõhna.