I stseen, kus Robinus avastab salu saladuse ja Treboniusel tuleb mõte, kuidas Maximus Romanuse ja Gurdilagi pakti sisu jälile jõuda
On 26. märts 320 AD.
Oleme salus Valgete kitsede platool oleval välul. Kell oli umbes pool kaks, kui me salu juurde jõudsime.
Oleme just igaüks omal moel, saanud aru, kui eriskummalise kohaga on tegemist. On aeg infot vahetada.
Hundid muutuvad Daluks. Nuhutame igaks juhuks õhku. Muud uut infot lõhnad ei peida, kui siis ehk seda, et tunneme ka Tinteose lõhna.
Igaüks räägib, mida ta kohta uurides teada sai.
Tacitus, olles ära kuulanud, mida teised räägivad, kasutab Rita õpetatud Gifti: Sense Malice. Ei taju mingit ülitugevat halba emotsiooni.
Robinus läheb seeneringi sisse. Ütleb, et otsib Jeesust. Seisab seeneringis, vahib silmad pärani peas ringi, aga ei tee midagi.
Antonia samal ajal uurib paika Giftiga Death Sight: Ghoste siin ei ole. Aga tapetud on siin küll. Siin on surnud keegi, suure koera suurune olend ja tema surm oli vägivaldne. Sellest on mitu nädalat nüüd möödas.
Goddag uurib: Kas teie karjas keegi on selle aja jooksul maha tapetud ja teda pole leitud?
Trebonius: Surnud on küll, aga kõik on leitud. Ja keegi neist pole siit leitud.
Trebonius Robinuse käest: Kuule, mis teed seal?
Robinus: Hei-hei! Jube imelik on siin, justkui hõre. Ma ei tea, mis see on, aga ma igaks juhuks ootan.
Trebonius: Mis tähendab hõre?
Robinus vastab: Varjumaailm on lähedal.
Trebonius: Mida sa näed sealt?
Robinus: Udu on.
Margarita: Tihe udu?
Robinus: Tihe jah. Kuulen teid, näen teid, aga läbi udu.
Trebonius: Tule ära sealt.
Robinus hakkab välja astuma. Ja kaob.
Robinus seisab korraga üksi, maailm on mustvalge. Ja tema selja taga on helendav ring.
Robinus astub ringi tagasi, maailm läheb natuke värvilisemaks. Astub uuesti ringist välja, aga ei midagi – ikka seisab ta üksinda keset Varjumaailma. Astub sisse tagasi. Astub tagurpidi välja. Aga ikka on seal, kus ta on. Proovib Gauntletist läbi vaadata.
Robinus näeb selgelt läbi Gauntleti: tüübid on teisel pool. Lööb tantsu ja hüppab üles alla ja püüab nendele lehvitada.
Margarita vaatab läbi Gauntleti ja näeb uduselt kogu liikumas, tohutu suur Dalu teeb sõjatantsu.
Margarita: Kas keegi oskab öelda, mis nüüd juhtus?
Antonia kontsentreerub ja vaatab Varjumaailma (Two World Eyes): Hei, hei, hei, hei hõigub Robinus. Kas te kuulete mind?
Antonia: Mina kuulen sind.
Robinus ei kuule teda.
Antonia kuuleb ka sellist hummm-hummm-hummm madalat häält, mida helendav seenering teeb.
Robinus püüab pihta saada, mis temaga juhtus (viskab Occulti). Ja korraga saab aru.
Guddag katsetab oma uusi võimeid hundina ja vaatab esimest korda elus Varjumaailma. Näeb udust mustvalget maailma.
Korraga ilmub Robinus seeneringi.
Robinus: Issand kui lahe koht. Teate sõbrad: astud vasaku jalaga, saad läbi, astud parema jalaga, saad tagasi.
Margarita: Ja ongi kõik?
Robinus: Jah, tulge, lähme läbi. – Ja astub vasaku jalaga ringi, vasaku jalaga välja. Ja kaob jälle. Ja ilmub jälle. Ja kaob jälle.
Robinus jääb varjumaailma ja vaatab seal ringi.
Teised kuulavad Robinuse juttu ja püüavad aru saada, mis toimub. Robinus on aga juba kadunud, ilmunud ja jälle kadunud.
Guddag saab aru, et tegu on mingisuguse vaimude maailma veidrusega, pühapaigaga.
Tacitus uurib uuesti paika ja saab aru, et mingil põhjusel on siin n-ö ise välja lülituv Gauntlet. Mingis väga konkreetses kitsalt määratud ruumipunktis. (Occult)
Margarital tuleb meelde lugu, kus räägitakse, et kui keerad kolm korda üle kanna, siis muutud nähtamatuks. (Folklore)
Robinus ilmub jälle välja.
Robinus: Kiiresti-kiiresti! Minu taga tuleb suur vaenlane, ämblik, kahe kirvega ja vokiga. Mina kavatsen nüüd kohe Urshuliks muutuda.
Trebonius: Rahu. Kõigepealt, kuidas sa ikkagi sinna said.
Robinus seletab: Ma ju enne rääkisin: vasak-vasak sisse, parem-parem välja. Ja nüüd muutuge kõik Urshuliks!
Trebonius: Kui sa nüüd seletaksid mulle, mitu paremat ja mitu vasakut jalga ämblikul on. (Seab kahtluse alla, et kas see ämblik sealt nüüd nii kiiresti ikkagi läbi saab.)
Robinus: Ikkagi võiks nüüd Urshuliks muutuda.
Tacitus: Aga Antonia võiks vaadata läbi Gauntleti, mis seal ikkagi on.
Antonia keskendub uuesti Varjumaailmale (Gift Two World Eyes aktiveeritud).
Margarita, Trebonius ja Tacitus vaatavad Dual Senses abil läbi.
Antonia näeb: ilge kapakuga tuleb suure vasika suurune olend. Asi.
Trebonius, Margarita ja Tacitus näevad mingit udust mütakat.
See mütakas ei ole veel puudesalus.
Robinus muutus vahepeal Urshuliks.
Trebonius vaatab Robinust ja ütleb: No põhimõtteliselt ma andsin sulle selleks loa.
Antonia näeb samal ajal, et Varjumaailmas on puudel silmad. Osadel kaks, osadel üks, osadel kolm. Kui kuulatab, kuuleb ärevat sahinat, hummm-hummm ja kitiiniklõbinat.
Antonia kiiresti räägib, mida nägi ja kuulis, läheb tahapoole ja muudab ennast Urshuliks.
Muudame ennast Urshuliks.
Trebonius Antoniale enne Urshuliks muutumist: Ja jälgi, mis ta teeb.
Ämblik jõuab ringi sisse.
Antonia: Astus ringi sisse.
Ja meie näeme, et ringis midagi justkui vilksatab, aga siis jälle kaob.
Trebonius: No ma ju ütlesin, et liiga palju paremaid jalgu.
Antonia näeb ja kirjeldab: Elukal on 8 jäset, millest 6 ämbliku jalad, turjal on suur paun, selline 8-pack torso, 2 kätt, kummaski käes verest tilkuv kirves ja pea asemel kasvavad torsost välja pulgad, mille vahel on kaks suurt vokiratast, mis käivad ringi.
Tacitus ja veel mõned pingutavad ka silmi (Dual Sense), aga ei saa halligi aru, kes ta on: palju jalgu, kirveid, rattaid.
Trebonius: Ma arvan, et ta ei saa siit läbi, et see tõenäosus on väga väike.
Keegi: Aga miks ta üldse tuli?
Trebonius: No puud ilmselt kutsusid, et libahunt on siin.
Margarita Treboniuselt: Alfa, mis me teeme?
Trebonius: Kui me soovime karude silmis plusspunkte, siis peaksime minema kaklema.
Antonia jälgib, ega puud ei õpeta ämblikku. Puud pigem nagu hoiavad eemale. Tundub, et need kirved neile hästi ei sobi. Räägib teistele, mida näeb.
Trebonius: Selge. Lähme sisse. Nüüd harjutame taktikat, edaspidi ka: veritsevad haavad. Jõudu meil palju ei ole, küll aga on kiirust. Taktikas veritsevad haavad me ei ole veel väga tugevad.
Kõik viskavad Juhuse täringut.
Robinuse südamesse hiilib tunne: alfa plaan on doomed.
Trebonius: Lähme läbi. Hyacinth jääb siia. Aga me ei võitle end surnuks, kui vaja, tuleme tagasi läbi. Muidu me seda Varjumaailma tundma ei õpi, kui me seal ei käi.
Guddag märgib: Me ei saa Urshulina läbi minna.
Margarita: Lähme siis Daluks?
Trebonius: Ainus mõte on minna Gauruna.
Robinus Guddagilt: Miks sa nii kindel oled, et läbi ei saa? Ma proovin.
Astub vasaku käpaga ringi ja vasaku käpaga ringist välja. Siia poole.
Robinus nendib: Jah, jalgade arv on oluline.
Guddag: Jalgade koordinatsioon on oluline.
Trebonius: Proovi nüüd nii, et sa astud mõlema vasaku jalaga.
Robinus proovib, astub, komistab, paneb ikka parema jala maha.
Antonia hakkab midagi ütlema, aga paneb suu kinni, sest tajub, et ta küsimus saab kohe vastuse.
Trebonius: Tuleb kasutusele võtta plaan B.
Robinus proovib uuesti, vasakud jalad enne. Ei tule seegi kord midagi välja.
Trebonius: Nii, selge, sellest ei tule midagi.
Guddag: Naeri kasvatamine on parem, need ei jookse eest ära.
Trebonius: Teeme nii, et tänaseks naeritest aitab.
Robinus jõmiseb esimeses keeles: nämma-nämma, maitsev ring. Kas teile ka maitseb see ring?
Guddag vaatab seda kõike ja sügab end kõrva tagant.
Margarita tahab pöörduda alfa pooole…
Trebonius Antoniale ja Robinusele: Pingutage natuke. Kas teile meenub midagi selle olendi kohta, mingit infot.
Guddag proovib aru saada, mis seened siin maas on.
Margarita pöördub Treboniuse poole: Alfa, küsin luba jälitada Ulsa lõhna.
Trebonius: Sa oled juba seda jälitanud.
Robinus arvab, et suur koll võib olla ämbliku vaim, sõjakuse või agressiivsuse vaim, aga võib-olla ka nende kombinatsioon, sest iga kord kui üks vaim teise alla kugistab, siis ta muutub hübriidseks.
Margaret: Me ainult nuusutasime seda siin, me pole ta jälgi ajanud.
Trebonius: Ei lähe kuhugi!
Margarita läheb teeb kätekõverdusi.
Tacitus: Kas on midagi, mida me seda lahingut pidades saaksime? Ma mõtlen, et miks me peaksime praegu seda natuke rumalat võitlust pidama minema?
Trebonius: Suurema osa sellest ajast, mis me oleme libahundid olnud, oleme me elanud selle napaka Tacituse… Tinteose juhendamisel ja kogu selle aja on meid õpetatud ründama ja lahingusse tormama. Võib-olla ma lasin end sellest harjumusest natuke kaasa kanda.
Tacitus: Nagu alfa ütles, siis meil on väga oluline Varjude maailma tundma õppida, aga me praegu võime end natuke lolli olukorda panna, me ei tea, kas või kuidas me sealt tagasi saame.
Trebonius: Mina kardan neid kirveid… (khm) Mina teie asemel kardaks neid kirveid.
Margarita: Mina arvan, et me võiksime hoopis Ulsa jälgi ajada.
Trebonius: No ütleme, et me võime võitlusest loobuda, sest see on selline saamatu vastane, kes ei vii meid edasi.
Trebonius küsib Hyacinthilt: Kas sind rünnanud ämblikud olid samasugused?
Hyacinth: Ei. Aga ta tunneb, et tal on tekkinud esimese järgu foobiad ämblike suhtes.
Trebonius: Teen ettepaneku muuta end huntideks tagasi. Aga enne… Antonia, kas sul tuleb meelde Rita õpetustest või kuskilt, mis vaim see võiks olla?
Antonia mõtleb, mõtleb ((Int+Occult+Spirits – 1 väsimuse eest) ja ütleb: mulle tundub, et see on selline vaim, kes on…
Vaatab uuesti vaimu, meenutab, mis on räägitud, siis saab aru: See on kättemaksu haudumise vaim. Võib väga kaua haududa. Kättemaksu haudumise vaim, kes koob emotsionaalset võrku, kus ta ootab ja haudub ja varitseb. Sellepärast vokirattad ka, et saab kedrata.
Trebonius kuulab seda ja jääb korraks mõttesse. Tema näo ilme on muutunud, nagu oleks tal täiesti uus idee.
Trebonius: Võib-olla kui me siin hästi kaua ümbruskonnas ringi liigume ja kõik need iseäralikud vaimud kokku loeme, võib-olla me saamegi teada Maximus Romanuse pakti sisu. Need imelikud vaimud on need emotsioonid, mis on selle pakti tulemusel tekkinud.
Trebonius: Ja siis on mul tulnud selline mõte, et võiks Ulsa jälgi trackida.
Antonia: Ümbrust peaks ka igaks juhuks vaatama, pärast on jälle probleeme.
Trebonius kinnitab, et just see on tal mõttes olnud.
Kogu kari muutub hundiks.
II stseen, kus me ajame Ulsa jälgi
Tracking: Wits+Composure, iga 8 h kohta -1 täring
Võtame jälje üles.
Kõige ees lippab Robinus, kes on jälje üle võtnud. Trebonius ei tunne halligi, aga läheb Robinuse järgi.
Robinus läheb, saba püsti. Lõhn läheb suure kalju suunas, justkui orust välja. Robinus jõuab välu servale.
Siin nuhutatakse uuesti.
Robinus, Margarita ja Trebonius lähevad saba püsti lõhna järgi edasi. Lõhn viib meid läbi metsa. Jõuame Tagaplatoole.
Tagaplatool otsitakse uuesti jälge.
Ainus, kes siit lõhna üles võtab, on Guddag. Guddagi saba läheb lausa kuuseks püsti, kui ta uhkelt ees sörgib. Lähme tema kannul mööda Tagaplatood edasi. Meie kõrvu jõuab vee mühin.
Tagaplatool tagaotsas otsitakse uuesti jälge.
Siit leiavad lõhnajälje Tacitus ja Margarita, kes hakkavad ees minema.
Sörkides märkab Tacitus koske, mis ei ole küll lai, 2-2,5 m, kui tuleb kõrgelt, u 30 meetrit, kose all on suur tiik ja sellest voolab välja sügav, aga kitsas oja. U 3-4 m kõrgusel kukub vesi vastu teravat nukki ja lööb pritsmepilveks laiali. Tacitus on u 20 m sellest eemal. Kohin ei ole väga suur, ainult õige nurga all on kuulda. Seda arvestade on kosk suvel tõenäoliselt üsna kasin.
Tacitus annab vaikse klähvatusega Margaritale märku, et too vaataks kõrvale ja näeks koske.
Tacitus ja Margarita kaotavad lõhna.
Ainus, kes lõhna uuesti üle võtab, on Guddag, kelle nina tunneb läbi veekardina tuttvat lõhna.
Guddag haugatab kose suunas ja pöördub sinnapoole.
Trebonius: Oota! Kus sa lähed?
Guddag annab märku, et lõhn läheb sinna suunas.
III stseen, kus kõigi kurk kuivab ja me leiame uue locuse
Oleme seisma jäänud keset kaljulahmakaid, mis on läbi põimitud puudega. Nähtavus 10-40 meetrit. Kivid on sammaldunud.
Guddag tunneb, et eks on juba joostud ka ja läheb oja peale jooma. Vesi on külm-külm-külm ja hea maitsega.
Siin paigas ei ole väga valge, sest Siniste kitsede platoo ja teised kurud varjavad seda päikese eest.
Mida lõhnad selle paiga kohta räägivad.
Tacitus ei tunne halligi.
Margarita, Guddag, Trebonius tunnevad, et siin on: Värske rebase lõhn. Hiirte lõhna. Jäneste lõhna. Kitsede lõhna. Puude lõhnasid. Marjade lõhnasid. Õrnalt tunda karude ja põtrade lõhna. Ilvese lõhna. Oravate lõhna. Inimeste lõhna ei ole. Vee lõhna, kivide lõhna, sambla lõhna, usside ja kõdunemise lõhna.
Trebonius korraga keset kaljusid küsib: Miks me seda Ulsat üldse otsime?
Guddag mõtleb: kurat, peaks veel jooma.
Tacitus: No selleks, et uurida, miks Gauntleti vaja tugevdada on.
Nii Antonia kui Tacitus kui Trebonius tunnevad, et vaimude maailm on siin kuidagi lähemal.
Treboniusele ja Guddagile tundub, et siin kuskil on locus küllalt lähedal.
Antonia ja Tacitus saavad aru, et locus on kose suunas.
Trebonius vaatab koske ja näeb, et murdosa sekundiks läheb vesi laiali ja et veekardina taga on üks koobas. Koobas on mõlemal pool. Väike, kui kogu kari seal oleks, siis mahuks kõik ehk parajasti sisse.
Antonia vaatab teisele poole: udune, väga udune, kosk on olemas. Aga vee asemel voolab seal liiv.
Trebonius muudab end Daluks.
Margaret muudab end tema eeskuju jälgides Daluks.
Tacitus muudab end Daluks.
Robinus jääb igaks juhuks hundiks.
Trebonius räägib teistele, mida nägi.
Samal ajal Antonia näeb (Two World Eyes): teisel pool liivakose kaldal kose joa sees on mingid kujud. Suhteliselt väiksed olendid, humanoidsed. On hallid, nagu see ümbruski. On u 1,2 m pikad ja hästi kõhnad. Käes on neil õnged. Istuvad, kaks tükki, üks ühel, teine teisel kaldal. Kose all, liiva langeb kaela.
Kõigil tekib selline tunne, et tahaks juua.
Margaret läheb joob. Naudib: hea, puhas, maitsev vesi.
Trebonius näitab kardina taha: Vaadake nüüd täpselt seda kohta, seal on koobas, see on nii siin kui sealpool.
Trebonius: Me teeme nüüd nii, et lähme locusele ja vaatame, palju siin essentsi on.
Robinus, kes on ikka veel hundi vormis, läheb vette ja lahmab juua.
Antonia muudab end Daluks ja räägib pisikestest meestest, keda nägi. Ja liivast.
Kõik kannatavad janu.
Trebonius: Vaata, kas kui Robinus joob, siis jääb liiva vähemaks.
Antonia: Raske öelda, üks lõuatäis nagu väga ei muuda. Päkapikud ei liiguta lillegi, kui keegi siin maailmas joob.
Trebonius: Need vaimud on rahulikud, kuid nendega pole mõtet tüli norida, essentsiga on meil aga kitsas käes.
Tekib oletus, et äkki on kannatlikkuse vaimud ja et äkki võiks neilt midagi õppida.
Trebonius: Kas meil on neile kannatust pakkuda, me oleme suhteliselt läbematud.
Robinus püüab kosekardina poole ujuda.
Antonia Treboniusele: Kutsu oma kari korrale.
Robinus astub tiiki sisse sealt kõrvalt, kust vesi tuleb alla, paneb jala, põhja ei ole. Robinus tõstab saba püsti ja hüppab vette. Leiab kardina tagant koopa ja ronib koopasse. Koopa eend on natuke kõrgemal, nii et see ei ole päris niisama lihtne.
Guddag paneb kintsud maha ja vaatab, kuidas Robinus ronib (jätkuvalt hundina).
Robinus natuke udib, aga saab koopasse.
Tacitus vaatab läbi Gauntleti (tahab oma silmaga näha seda, mida Antonia ja Trebonius rääkisid). Ei näe olendeid ja pole üldse kindel, et see, mis kosest voolab, on liiv.
Robinus vaatab läbi Gauntleti. Teisel pool on ka koobas.
Margaret kroolib kiiresti Daluna koopani. Ronib sisse ja küsib Robinuselt, mis ta on näinud. Hundi vormis olev Robinus ei ole oma vastuses aga kõige klaarim ja seetõttu vaatab Margaret ise läbi Gauntleti.
Oja kaldal olev Trebonius tunneb, et ta janust on saanud vastupandamatu janu, ajab teised eemale ja sukeldub ojasse, on kuulda mõnuohkeid, lahmib juua ja loputab ennast.
Antonia võtab õige pisut vett kätele ja pigem mekib sõõmu kui joob.
Ja siis pärast sulistamist ütleb Trebonius: Lähme nüüd kõik koopasse!
Antonia: Dalu
Trebonius: Dalu
Margaret: Dalu
Guddag: Inimene
Tacitus: Dalu
Ujuvad koopasuuni ja ronivad koopasse.
Antonia vaatab Gifti kasutades läbi Gauntleti.
Trebonius Antoniale: Vaata seda kohta oma Giftiga.
Tacitus uurib koobast ja saab aru: et u 10 m raadiuses on locus.
Robinus hakkab hundina midagi rääkima, aga see on teistele arusaamatu.
Trebonius: Sa võid Daluks muutuda.
Robinus muutub Daluks.
Kõik tunnevad vastupandamatut tunnet midagi juua. Janu. Ja tundub, et mida kauem vastu paned, seda tugevamaks see muutub.
Tacitus on ainus, kes ei ole sõõmugi joonud.
Trebonius: Kas meie Varjumaailma asjatundjad suudavad tunnetada, mis essentsiga see koht on ja kes need vaimud siin teisel pool on.
Antonia ja Tacitus teevad pika küünega näpu märjaks, tõmbavad läbi kose. Ja korraga neile lahvatab: nii hea vesi, nii hea koht väga suures raadiuses: Muidugi on selles locuses janu essents! Janu ja janu rahuldamise essents. Ja locus on tekkinud sellest, et see on nii hea veega koht.
Tacitus selle peale kohe suure kergendus- ja kindlustundega läheb ja joob juba talumatuks muutuva janu kustutamiseks kosest vett. Ühtlasi tunneb, et locuse essentsi taipamisega on tema mõistus üleüldse kuidagi avardunud ja samal ajal nagu ka teravamaks muutunud.
Antonia vaatab giftiga vaime: istuvad edasi ja ei pane meid tähele.