Kell on pool üks öösel veidi läbi. Nii veerand tundi. Kibuskuu.
Jätkab Tädu.
Tädu näeb.
Maaliline pildike kaevandusest. Põleb hall tuli, mis valgustab vaime, kes on lühikest kasvu ja meenutavad inimesi, aga neil on ebaloomulikult suured pead. Valged habemed, pikad lotumütsid. Haamrid, meislid, vasarad, laternad, kirkad. Neid on umbes 7. Istuvad seal kui nende keskele ilmub üks inimene. Tädu kahtlustab, et see võib olla tüüp, kes muutus nahkhiireks. Ütles vaimudele sussermusser, vaimude ümber tekkis helesinine rõngas, mis muutus keraks. Vaimud jäid sinna sisse. Võtab taskust 2 geoodi (munad, mille sees on lillad kristallid), seejärel võtab endal põuest väikese raske anuma, lükkab korgi pealt ära ja valab geoodide sisse läikivat vedelikku ja ütleb võlusõnu ja geoodid kasvavad samadeks kristallideks, keda me enda ees näeme. Samal ajal vaimud lammutavad kera, kuhu pikapeale tekivad mõrad, sealt tuleb kilde välja. Lõhnatu kutt kaob, kristallid jäävad alles, seisavad käed risti rinnal. Vaimud lammutavad kera ära ja on väga vihased. Vehivad laternatega. Kristallid laskuvad ülevalt alla, pikud lähevad neile järele ja ajavad neid ära. Mingil hetkel hakkavad vaimud minema jalutama, kristallid tulevad aga tagasi.
Järgmine hetk.
Käib plops, kristallid on ruumis, ilmub üks väga verine libahunt gaurus, kes võtab urshuli kuju ja ütleb: Taumium Maximus Romanusele (tegu on Tädu ülihea huultelt lugemise oskusega). Kristallid vaatavad üksteisele otsa, noogutavad ja lasevad liba läbi. Mõtlevad natukene ja liiguvad talle järele.
Siis saabume meie.
Kristallid räägivad. Meie tundku ennast hästi.
Guddag uurib välja, et ühe nõrkus on ideede/loovuse puudumine.
Guddag küsib, kas Kristallid on näinud siin võlurit mustas, must köide kaenlas.
Kristallid ei ole näinud. Aga vaatavad Guddagile otsa ja ütlevad, et tema õige koht peaks olema seal, kus kasvavad juurviljad.
Trebonius kahtlustab, et tegu on peeglivaimudega. Et teha neile midagi, mida nemad meile vastu tehes viga saaksid.
Arutame, et mis veski see on.
Taumiumiveski. Vaimujõul, jahvatab aga reaalsuses. Taumium on kulla ja elavhõbeda nõiutud sulam, mis on väga tugev. Taumium on raskem kui kuld. Me ei tea, mis omadused on taumiumil. Meie teada on ta mati kulla värvi. Me ei tunne teda, meie jaoks on ta müstiline metall. Klassijuhataja oli see, kes arvas, et maja peaks olema taumiumist ehitatud.
Trebonius uurib kristallidelt, kui kaua nad siin on. Seni kuni leping lõpeb. Leping kestab 100 aastat. Läbi saab parooliga. Tundub, et kristallid ei ole väga teravad pliiatsid, ei tea, mis on teine pool. Tr uurib, mitu aastat möödas on juba, kristallid mõtlevad jupike ja vastavad null.
Tr uurib, mis on see kuldne asi, mis on kristallide sees. See on veri. Ja mis on see lilla? See on liha. Ja mida te sööte? Me joome pm seda, mis on asja iva. Robinus uurib, mis on kristallide tegija nimi. Tädu küsib, kellega kristallid lepingu tegi. Nemad hämama. Siis uuritakse, et kes ütles, et peate siin olema. Kristallid ei oska midagi tarka vastata. Nii on kogu aeg olnud.
Otsustame, et läheme tagasi. Robinus tõmbab meid läbi. Tädu läheb ka läbi. Hakkame lookust uurima, selle olukord tundub ok. Robinus tõmbab essentsi. Teised otsivad laipu läbi. Robinus tõmbab ja tõmbab, aga nagu tuleb, aga nagu ei tule ka. Ilmselt on blokeeritud.
Robinus mõtleb, et vb peaks kellegi kolmanda ässitama kristallide kallale, kes siis äkist ära kaoks.
ALFA MÕTE. Kiiremas korras selgeks õppida tiigri läbitõmbamine. Et tiiger saaks maitsta kõiki vaime ja muid. Et me saaksime nendeks muutuda.
Otsime laibad läbi ja leiame. Kõvera teraga hõbedast pistoda, mis on tõeline meistritöö. Käepide on tehtud valgest metallist, mis on sepistatud deemoni kehana, otsas on oina sarvedega pea, millel on silmad ja suured kihvad. Tundub, et mingi raua sulam. See on hingestatud. On fetiš. Kottides on toitu ja vett. Soolaliha. Mingid tinktuurid. Margaret uurib, mis tinktuuridega tegemist on. Haavaparandamise tinktuurid, mida saab sisse juua (3) ja peale määrida (5). Kui oled ära joonud, võid ise meditsiini tseki teha.
Tädu kari tuli siia paar päeva tagasi, kui nad said teada, et siin on midagi valesti. Tulid põhjast.
Tüüpidel ei ole turviseid, aga neil on mõõgad, tõrvikud, tulerauad. Köisi ega tööriistu pole. Ühes kotis on väga veider kraam. Seal on üks suur puukorgiga suletud savinõu, ääreni täis nälkjaid. Leiame erinevas headuses rooma sõjaväe mõõkasid 7tk. Neil peal vapid. Mõõgad korralikult hooldatud, tuppedega. Mõned uuemad, mõned vanemad, enamik germaania leegionidest pärit – need resideeruvad põhjas gooti piiri ääres. Osad on kasutuselt ära juba paarkümmend aastat. Lisaks on seal veski plaan. Mis on väga huvitav. Me näeme umbes jäämäe tippu. Veski läheb maa alla umbes 8 korrust. Me saame aru, et see on kõik üks masin, mis on väga-väga suur. Kaardile on kirjutatud “vana veski”. Paber on uus.
Tädu teab, et see on vaimudega veski. Siiapoole tulevad ka vaimud aegajalt, et nad saaksid hooldada süsteeme. See on võimas lookus, mis on libahuntidele kättesaamatu, sest selle veski osas mingitest hämaratest aegadest karjajuhtidega olnud diil, et seda ei näpita. Sellega pole kunagi ka mingeid probleeme olnud. Inimesed seda sageli ei märka.
Trebonius küsib Tädult, kelle veski see on. Tädu teab, et see veski on iseenda oma.
Margaret teab selle veski kohta lugu mehest, kes jõi palju humalavett ja jõudis veskisse, mis jahvatas kulda. Mäevaimud võtsid teda lahkelt vastu. Ütlesid, et ära kulda pätsa, tema aga muidugi pätsas, jõudis koju, tagasiteed ei leidnud ja lõpetas halvasti – kadus ära. Taumiumi me purede küljest ei leidnud.
Kui Tädu seltskond jõudis kohale oli siin väga vaikne. Trabl selles, et enam ei kosta hääli, mida peaks kostma. Veski on ootamatult seisma ja vaikseks jäänud. Kui Tädu seltskond jõudis kohale, oli seal palju purede jälgi. Puresid tol hetkel ei olnud. Vaime ei paistnud kusagil, ka teisel pool ei paistnud kedagi. Tädu teab, et need olid päikseoru pured, kellega on juba aastaid probleeme olnud.
Veskis on asjad imelikuks läinud 3-4-5 päeva jooksul.
Tiiger maitseb kõiki laipasid. Eranditult kõiki.
Muuhulgas – üks laip on punaste juustega, Lumi rääkis, et tema on liider. Olafsdottir. Purede karja juhi nimi oli Murdund Kihv. Tema sai meist hukka. Siin mägedes on vähe forsakeneid ja suhteliselt palju puresid. Lupina teab, et konflikte purede ja fors vahel pole sellepärast, et fors toimetavad väga palju vaimudemaailmaga, mida eriti ei tee pured. Tulemus on selles, et pured on vähem gifted ja lahing forsakenitega on ohtlikud, kuna viimased on jube tugevad. Samas forsakenid ei ole korraldanud jahte puredele. Meie tulime otseteed, oleks pidanud olema 4 karja alad, aga me ei näinud kedagi. Kari, kes siin veskis otsa sai, oli neljas, põhjapoolseim. See, kes minema jooksis, oli nende karja skaut. Lupina ei tea, kas see oli kogu kari, kes siin oli, aga ilmselt küll.
Lupina karja oli alles jäänud 1 mees ja 2 naist. Mõni aeg tagasi lõid 2 karja liiget lahku ja liikusid lõuna poole – üks ema- ja üks isahunt. Neis ei ole midagi enam kuulda. Nad olid mõlemad Hunterid pimeduses. Karja juht läks ka juba ammu kaduma, arvatavasti sai purede käes hukka.
Võtame puree jälje üles ja üritame träkkida, mille vastu nad huvi tundsid.
Veskis on sügavamal sulatusahjud ja isegi sepikoda. Lookuse ala on selline, kus neid lookuse spotte on 4-5 tk. Nt üleval kaljunuki otsas miski vasesoon. Selle küljes üks punkt. Sepikojas alasi jne. Mäe sees on korstnalõõrid, mis lõpevad lookusega. Maagiline, müstiline asi. Legendid näevad, et seda veskit on võimalik väga harva näha, siis kui mäevaimud soovivad. Kui me ringi vaatame, siis ei paista mingeid läbipääse. Kaart ei lähe reaalsusega hästi kokku.
Me ajame jälgi. Pured on otsinud läbipääse – uksekohti. Me näeme, et seina on proovitud toksida, kraapida. Lõhkumise jälg on umbes 3 päeva vana. Vaimud pandi pokri umbes samal ajal.
Tädu vaatab oma targa minevikusilmaga ringi ja näeb:
mäge kaevatakse/lammutatakse, väikest kasvu kirkaga tüübid kaevavad mäe sisse käiku ja hävitavad selles kohas seda mäge;
ilusates riietes huvitavad inimesed – väga ilusasti riietunud, kuldsed ehted, kõik sätendab, hiilgab, metall tundub olevat elus, kuninglikud riided jnejne – tundub tseremoniaalne tegutsemine olevat, tundub, et on pidu, selles kohas oli ukseava, sissekäik;
kõik on musta tossu täis, käivad sähvatused, mingid kogud liiguvad, midagi muud aru ei saa;
teljeruumis seisavad nälginud dalud, räbalais, siis on juba samal kohal sein, dalud posivad seina juures midagi, need on loitsud, tegemist riitusega, kaitsed pannakse peale, millised täpselt või kuidas, päris täpselt ei saa aru;
pilt järgmine: jälle ava, milles seisab tavaline mees, sepp, üllatunud näoga, väga karvane mees, ukseava on sarnane nagu algsete pidupiltide puhul, aga ei helenda ega sätenda;
sama mees ja üks teine pruuni mantliga kõhn mees, kaasas ülisuur tööriistakast, teevad midagi ukse juures, aga sepast mees on halli peaga;
ukse juures istub väga sepamehe moodi mees, kes on valgete juustega, ja tema ümber istuvad väikesed mäevaimud. sepast mehega on toimunud 2 muutust – tal on suhteliselt suured hambad ja ta silmavalgete asemel on kuldne asi, füüsis on jäänud algseks, ta on dalu vormis, tal on suhteliselt suur habe. uks on lahti. tundub, et teevad rituaali. Tädu jaoks on see täielik üllatus – et see sepp on dalu, ta ei ole kusagil seal tundnud liba lõhna. tehakse mingit väga imelikku vaimude bindimise rituaali – lookuse valvurite tegemine.
pured on võtnud tööriistu ja üritavad ennast seinast läbi toksida.
mõttetöö ütleb, et ilmselt kaasasoleval maagil oli midagi kombost puudu, et uksest sisse/läbi saada.
Järgmine kord täiskuu, ja kell on pool kolm öösel.
